Kivikalmest tuhasõrmuseni: Eesti matmiskommetel on värvikas ajalugu
Koos uskumuste ja tavadega on Eestis aastatuhandete jooksul märkimisväärselt muutunud ka matmiskombed. Teadlased arvavad, et kindlad matmiskombed tekkisid koos religiooniga. Eesti usundiuurija ja arheoloog Tõnno Jonuks annab lühiülevaate eestlaste matmiskommetest erinevatel ajajärkudel.
Sisukord:
- Matmisviisid on seotud maailmavaatega
- Kivikalmete ilmumine
- Hauapanuste laiem levik
- Vanad kombed ei kadunud kristluse tulekuga
- Matmisviisid on muutuses tänapäevalgi
Inimkond on läbi ajaloo kasutanud väga erinevaid matmisviise, millest mõned jätavad selgemaid, teised vähemnähtavaid jälgi. "Seni vanimad inimeste matused ulatuvad ilmselt 100 000 aasta taha, kuid arvestades nende säilmete fragmentaarsust on endiselt vaieldav, kas need inimluud on teadlikult ja eesmärgipäraselt maetud või säilinud hoopis looduslikel põhjustel," ütles Jonuks ERR-ile.
Järgnevatest kümnetest tuhandetest aastatest on Jonuksi sõnul säilinud juba selgemalt sihipäraselt maetud sälimeid – surnukehi on maetud madalatesse haudadesse, neile on kaasa pandud jahiriistu või maetud riietatuna. Säilinud on ka loomaluudest või -hammastest tehtud ripatseid, harvem muid riietuse detaile.
"Selle kõige põhjal võib arvata, et kuidagimoodi hoolitseti toonaste ühiskondade surnud liikmete eest, kuid maha maeti neist vaid väga väike osa. Me ei tea, mida tehti enamike surnutega. Võimalik, et nende surnukehad jäeti mõnda kindlasse kohta maapinnale, kus need aja jooksul loodusega üheks said," oletas arheoloog.
Läbi aegade on uurijad välja pakkunud ka muid võimalusi – surnukehi võidi jätta puu otsa, visata vette või teha nendega veel midagi. "Ka kaasajal on erinevad rahvad kasutanud väga erinevaid viise, mida surnukehaga teha alates nende säilitamisest kuni viimseni hävitamiseni," märkis Jonuks.
Matmisviisid on seotud maailmavaatega
Ka Eesti ajaloo vanimatest maetutest alates umbes 9600 eKr, kui esimesed teadaolevad inimesed Eestisse jõudsid, ei tea arheoloogid seni midagi. Võimalik, et mõni surnukeha ootab alles leidmist. "Aastatest 7000–2000 eKr on teada juba mitmekümne surnu säilmed. Seda on siiski selgelt liiga vähe, et oleks maetud kõik toonaste ühiskondade liikmed. Need vähesed, kes meieni on säilinud, maeti enamasti ilma panusteta," tõi Jonuks välja.
Eesti suurimalt kiviaegselt kalmistult Tamula järve ääres on arheoloogid leidnud vähemalt 24 maetut, kes jagunevad aga enam kui tuhande aasta pikkusele perioodile. Neile surnutele on kaasa pandud rohkelt ripatseid, aga ka muid esemeid.
"Üsna samalaadne pilt avaneb üle kogu Põhja-Euroopa kiviaegsete küttide ühiskondades – nii Skandinaaviast, Läänemeremaadest kui ka Loode-Venemaalt teame vaid väheseid maetuid, kellest osad on hauda pandud ilma igasuguste esemeteta, teised aga koos rikkalike panustega," märkis usuteadlane.
Matmisviisid on Jonuksi sõnul eelkõige seotud inimeste maailmavaatega. Nii on ka loomulik, et kombed aja jooksul muutuvad. Näiteks muutus kiviaja lõpu kombestik, kui surnutele hakati hauda kaasa andma rohkem esemeid – meestele ilmselt relva ja sotsiaalse positsiooni sümbolina kivikirveid, nii naistele kui ka meestele savinõusid.
"Viimastega anti surnutele kaasa toitu ja ilmselt osutab see ka muutunud ideele, mis juhtub surnute hingega pärast surma. Ehk leviski Eestisse alles nüüd, 2000–3000 eKr idee surmajärgsest maailmast, kuhu tuli minna ja seal jätkata senist elu?" arutles Jonuks.
Tõnno Jonuks tõi välja, et umbes 1000 eKr ilmus koos ülemere sisserändajatega Põhja-Eestisse uus kalmevorm. Rajama hakati maapealseid kivist konstruktsioone. "Neid oli erinevatel aegadel nii ümmarguse kui ka nelinurkse põhiplaaniga, erinevad kalmeosad on omavahel kombineeritud ja kalmeid on aja jooksul ka ümber ehitatud."
"Ajapikku levivad need üle Eesti ja ajaarvamise vahetusest ongi neid tuntud juba kogu Eestis. Samalaadseid kivikonstruktsioone rajati aga ka Lõuna-Soomes ja Põhja-Lätis. Ühise tunnusena on hauapanuseid neis suhteliselt vähe ja alles 3. – 5. sajandil pKr hakati kalmetesse enam esemeid panema," lisas ta.
Samuti on mitmetes kivikalmetes haudu matmisjärgselt avatud ja surnute luid on liigutatud. "Arvestades nendeks kivikalmeteks kulunud tööd, pikka kasutusaega, väheseid maetuid ning tõenäolisi rituaale surnute luudega, on oletatud, et ehk võiski neil konstruktsioonidel olla hoopis suurem roll rituaalipaigana ja surnute hingedega suhtlemiskohana, mitte ei olnud need vaid matusekohad," arutles teadlane.
Kui seni oli peamiselt kasutusel laibamatus, siis ajaarvamise vahetusest alates hakkas Eestis laiemalt levima põletusmatus, mis mõne sajandiga muutus Jonuksi sõnul valdavaks. Kivikalmetesse asetati siiski vaid osade surnute põletatud luud.
"Endiselt me ei tea, mida tehti ühiskonna enamike surnukehadega. Võimalik, et nüüd põletati nemadki ja tuhk puistati laiali. Kuid on ka arvatud, et nii nagu eluajal oli inimestel erinev vägi, nii hoolitsetigi enam vaid toonase eliidi surnute eest, samas kui madalama positsiooniga inimeste surnukehad lasti maapinnal laguneda. Vähemasti lubavad mõned mandri-germaani rahvaste kohta säilinud kirjeldused seda niimoodi tõlgendada," märkis Jonuks.
Uus suurem muutus toimus juba esimese aastatuhande keskpaigas. Kivikalmetelt kadusid maapealsed konstruktsioonid, kuid surnutele pandi kaasa järjest rohkem esemeid. Läbi esimese aastatuhande oli levinud ka komme, et üksikute surnute matuseid ei eristatud. Kõikide tuleriitade jäänused visati üle kalmekivistiku laiali ja nii leitakse ka sama katki murtud esemete tükke üle kivikalme.
"Alles esimese aastatuhande lõpul hakati matmisel eristama üht surnut ning põlemisjäänused ja surnu hauapanused maeti koos. Samal ajal ilmusid taas laibamatusega hauad, ehkki ka põletusmatus jäi veel kestma," selgitas Jonuks.
"Nii käituti esimese ja teise aastatuhande vahetusel surnutega üsnagi erinevatel viisidel. Arvestades, et nii laiba- kui põletusmatused võivad esineda samas matusekohas, siis ilmselt ei tähendanud need erinevad viisid põhimõttelisi erinevusi maailmapildis," täheldas ta.
Matmisviiside kirjusus jätkub Jonuksi sõnul ka teise aastatuhande algul. Eesti eri osades domineerisid üsna erinevad tavad. Eraldi perioodi moodustavad aga 12. sajand ja 13. sajandi algus, kui panuseid on surnutele kaasa antud kõige enam. "Väga tihti pandi haudadesse toiduga savinõud ja just siis on surnute juures ka enim religioonile viitavaid esemeid, ennekõike ristripatseid."
"Kui seni oli meieni säilinud matusekohtadesse maetud vaid üks osa surnutest, siis 12. sajandi jooksul tekkisid ka kalmistud, kuhu maeti juba enamik toonasest kogukonnast. Arvestades, et seni on meieni säilinud matusekohtadesse maetud vaid üks osa kunagisest ühiskonnast, kajastab see olulist muutust inimeste maailmapildis," märkis Tõnno Jonuks.
Vanad kombed ei kadunud kristluse tulekuga
Suure muutuse tõi matmiskommetes kaasa kristluse levik. Samas oli see protsess Jonuksi sõnul vägagi mitmepalgeline.
"Esimesi kristlusega seotud tunnuseid võib näha juba 12. sajandi matusekultuuris, samuti nagu hilisrauaaja kombed jäid kasutusele veel vähemalt 13. sajandi lõpuni, osade uurijate arvates veel märksa kauemgi. 13. sajandil põimuvadki huvitaval moel nii varasem kohalik kui ka uus euroopalik maailmapilt," lausus Jonuks.
Sealtpeale kujuneb mitmeid matusekohti – osa elanikest maeti kirikute ümber kujunevatesse surnuaedadesse, osa maeti külade lähedal olevatesse külakalmetesse, mis samuti olid kiriku poolt pühitsetud. Mõned inimesed maeti endiselt veel ka varasematesse kivikalmetesse.
"Kristliku traditsiooni kohaselt ei antud surnutega enam kaasa sellises koguses hauapanuseid nagu rauaajal, kuid riietuse detaile, ehteid ja väiksemaid tööriistu, nagu nuge või tuletegemise vahendeid, leidub maetute juures sellegi poolest," selgitas Jonuks.
Aja jooksul vähenes hauapanuste arv veelgi ja pärast reformatsiooni, uusajal leidus haudades enamasti vaid riietusega seotud esemeid. Kui seni oli suur osa inimesi maetud kirikutesse või kirikaeda, mis kippusid täis saama, siis 1772. aastal kehtestas Katariina II korralduse, mis lõpetas kirikute sisse ja asulates olevatesse kirikaedadesse matmise. Uued kalmistud tuli rajada asulatest välja.
"Nii ongi enamik kaasaegseid kalmistuid alguse saanud 18. sajandi lõpul või 19. sajandi algul. Neisse on maetud juba meile harjumuspärasel moel kuni tänapäevani välja. Mõistagi on mitmel pool tekkinud kohalikke põnevaid rituaale, mida matuste ajal on järgitud. Näiteks kunagi laiemalt üle Eesti tuntud, praeguseks vaid Kagu-Eestis säilinud ristipuude komme on vaid üks paljudest," lausus arheoloog.
Matmisviisid on muutuses tänapäevalgi
Senise harjumuspärase surnukeha matmise kõrval kremeeritakse Jonuksi sõnul tänapäeva Eestis umbes pooled surnutest. "Kremeerimine pakub ka suuremaid võimalusi, mida lahkunu säilmetega lõpuks ette võtta – tuhaurni võib küll matta traditsiooniliselt kalmistule, see võib jääda koju, aga selle võib ka tühjendada mõnes lahkunu jaoks olulises ja sümboolses paigas."
Juba aastaid on tuhaurne tühjendatud merre või maetud tuhaurni peale istutatud puu. "Viimastel aastatel levib Euroopas ka komme tuhaurn metsa tühjendada. Matuseäris leiutatakse järjest põnevamaid viise, nagu näiteks surnu tuhast pressitud teemandid, tuhast valmistatud sõrmused ja muud sellist," võttis Tõnno Jonuks kokku.
