Artikli autorid uurisid Lõuna-Prantsusmaal Avignoni lähedalt välja kaevatud kolme kiviajast pärineva (4000–2000 eKr) naise luukeret ning jõudsid järeldusele, et kaks neist mõrvati. Kui üks naistest suri loomulikku surma, siis kahe noorema jalad olid selja tagant pahkluude juurest nööriga kaela külge seotud, mille tõttu lämbus ta aeglaselt omaenda keharaskuse tõttu. Lisaks maeti nad elusalt.

Mitte sugugi iga mõrv pole aga rituaalne mõrv. Ohverdamisest andis aimu matmispaik ise – naised maeti kambris leiduvatesse aukudesse, mille sarnaseid kasutati sageli viljahoidlatena. Matmispaiga peale ehitati väiksemat sorti puust hoone, mida planeerides arvestati päikese liikumise ja pööripäevadega.

Samuti leidsid teadlased matmispaigast vilja jahvatamiseks kasutatud kive, millega võidi auku visatud ohvreid paigal hoida. Kõige selle põhjal oletasid teadlased, et tegu võis olla mingisuguse viljaõnne riitusega. Kuna tõendid viitasid inimohvrile, hakkasid nad uuesti läbi vaatama ka teisi sarnaseid, varem avastatud matmispaiku üle kogu Euroopa.

Veel üks uurimistöö tõi lagedale 20 arvatavat inimohvrit 14 eri matmispaigast ajavahemikus 5400–3500 eKr. Samuti avastasid nad, et Sitsiiliast on varem leitud keskmisest kiviajast pärinevaid kivigraveeringuid, mis kujutavad eelpool kirjeldatud lämmatamismeetodit. Graveeringud tehti millalgi vahemikus 14 000 – 11 000 eKr.

See tähendab, et sellisel viisil ohverdati inimesi juba enne püsipõllunduse algust, kuid hiljem hakati seda kasutama põllundusega seotud riituste jaoks. Komme levis aastatuhandete jooksul kogu Euroopast: ohvripaiku leiti Tšehhist kuni Hispaaniani. Tänapäeval seostatakse taolist lämmatamismeetodit maffiaga.

Miks toona just sellist tapmismeetodit kasutati, ei oska artikli autorid öelda. Küll aga oletavad nad, et seal võib mingit rolli mängida see, kuidas näiliselt lämmatab inimene ennast ise, mitte ei tee seda keegi teine.