"Meie artikli eesmärk oli pakkuda vahelduseks suurt pilti. Üksikuid rabalaipade uuringuid on väga palju ja kahtlemata on need ka väga huvitavad. Vahepeal on vaja aga lisaks kullipilguga vaadata, et märgata inimeste praktikate ja maailmapildi muutumist," sõnas Pikne Kama, uurimuse kaasautor ja muinsuskaitseameti looduslike pühapaikade nõunik.

Kokku haaras teadlaste analüüs enam kui tuhandet Euroopa põhjaosast ja Briti saartelt päevavalgele tulnud rabalaipa, mille vanus on teadlastele teada suurema või väiksema täpsusega. "Need kõik pole muidugi terved surnukehad. Neist osa ka on skeletid ja üksikud kehaosad," selgitas kaasautor. Kõrgsoo on armutu. Nii võib hapnikuvaene keskkond viia kohati surnukehade täieliku mumifitseerumiseni. Teisel juhul pole selle happelisuse tõttu peagi isegi luudest kuigi palju järel.

Rabast inimjäänuste leidmisel on peaaegu alati kindel, et need sattusid sinna tahtlikult. "Mõeldes kasvõi rabas tihti toimetavatele metsloomadele, leiab nende jäänuseid äärmiselt harva. Erandeid kohtab, aga üldiselt on vaja rabalaiba tekkimiseks, et seal on juures mingi inimtegevus või -käitumine. See lähtub mingisugusest inimkäitumisest, näiteks võib olla see seotud rituaalse inimohvriga, aga ka näiteks mõrvaga," sõnas Kama, kelle doktoritöö keskmes olid Eesti rabalaibad.

Geograafiline lõhe

Töös käsitletud leiud pärinesid 266 leiupaigast. Neist suurem osa paiknesid tänapäeva Taani ja Iirimaa aladel ning Saksamaa põhjaosas. Enamikel juhtudel oli ühest rabast leitud vaid ühe inimese jäänused. Samas pakkus pea igal viiendal juhul raba viimset puhkepaika mitmetele inimestele. Eriti sageli nägi seda Taanis. "Kui ennast nendega võrdleme, on olnud Taanis inimasustus minevikus palju tihedam ja rabalaipu pindalaühiku kohta rohkem," lisas Pikne Kama.

Eesti rabalaipadest kaasati analüüsi vaid kaks leiukohta. "Neid leide on kahtlemata rohkem siinses piirkonnas, kui artiklist nähtub. Rahvaluulesse ja ajakirjandusse jõudnud teateid on küll palju, aga paraku pole nende laipade kohta kuigi palju täpsemat infot. Me ei saa teada, kas inimene sattus sinna 50 aasta eest või näiteks hilisel rauaajal," nentis kaasautor.

Lisaks on võrreldes Lääne-Euroopaga rabasid kuivendatud ja turvast kaevandatud Baltimaades märksa vähem. Nõnda on olnud rabalaipade leidmiseks vähem võimalusi. Uute leidude päevavalgele tulekul võivad seeläbi käesolevas töös väljakoorunud mustrid ja järeldused muutuda.

Võrreldes varasema ajaga on aga võimalused uute rabalaipade leidmiseks kahanenud. Ehkki Nõukogude ajal sai turba kaevandamine ka Ida-Euroopas sisse suurema hoo, tekitas see teise probleemi. "Pärast 1960. ja 1970. aastaid ning rasketehnika kasutuselevõttu on tulnud päevavalgele vaid üksikuid leide. Näeme sama Lääne-Euroopas," selgitas Kama. Isegi kui mõni rabalaip turbamaardlast välja tuleb, pole sugugi kindel, et traktori- või masinajuht seda üldse märkab.

Rabalaipade saladused

Enam kui tuhandest rabalaibast on surmapõhjus teada vaid 57 inimese puhul. Arheoloogide tegevus sarnaneb siinkohal kriminalistikaekspertide omale. "Kohati on rabalaipade puhul surmapõhjuse leidmine lihtsam, kui kalmetest väljatulevate inimeste puhul, sest säilinud võivad olla ka pehmed koed. Sellisel juhul on näha näiteks teatud traumad ja poomisjäljed. Statistikat vaadates peame aga tõdema, et enamikul juhul jääbki see teadmata," sõnas Pikne Kama.

Kui aga põhjus välja selgitada suudeti, oli see enamasti vägivaldne, hõlmates näiteks pussitamisi, peavigastusi ning kägistamist või poomist.

Samuti võib statistika põhjal märgata, kuidas suurem osa rabas lõpetanud inimestest olid mehed. "Osa rabalaipu on tekkinud sõjaliste konfliktide tagajärjel ja seotud sõjameestega – näiteks Taanis on Alken Enge nimeline märgala, kus on leitud mitmekümne lahingus tapetud mehe jäänused, kelle surnukehad visati omaaegsesse järve," selgitas Kama.

Laiemat pilti vaadates võib jagada rabalaibad omad vanuse poolest kuueks ajaperioodiks. Vanimad kiviaegsed leiud tulid eranditult päevavalgele vaid Taanis ning Lõuna-Rootsis ja Norras. Aja möödudes lisandusid kaardile tänapäeva Iirimaa ja Suurbritannia. Esimesed Saksamaa, Poola ja Baltimaade leiud pärinevad aga alles viiendast faasist – ulatudes 1000 e.m.a kuni aastani 1100. Suurem osa veelgi hilisematest leidudest tulid päevavalgele aga Briti saartelt.

Taoline kaardistus võiks anda edasistes analüüsides aimu, kuidas rabasse surnukehade jätmisega seotud praktikad muutusid ja levisid. Kivi- ja keskajainimesed jagasid sama keskkonda, kuid nende mõttemaailm ja käitumine, uskumused olid neid lahutava ajavahe tõttu väga erinevad.

"Isegi samast ajaperioodist pärinevate rabalaipade puhul võivad need seostuda erineva traditsiooniga, seal hulgas arvestades ka geograafilist distantsi. Näiteks kas Eestist leitud 16. sajandi lõpust pärinev Rabivere rabalaip on võrreldav samast ajast pärineva rabalaibaga Iirimaal – kas nende tekkepõhjuses võib olla teatav sarnasus," arutles Kama.

Ainulaadne infoallikas

Pikne Kama märkis, et rabalaibad annavad väärtuslikku teadmist omaaegsete inimeste eluolu kohta, mida mujalt, ka kalmetest enamasti ei leia. "Mumifitseerunud surnukeha puhul on võimalik mõnikord rekonstrueerida isegi nende viimane söömaaeg. Saame vaadata ka toonaste inimeste soenguid, ka riideid. See pakub kindlasti sellist infot, mida meil tavapärastest matustest pole või on seda väga napilt," sõnas kaasautor.

Nõnda võiksid inimesed rabas mõnda vanema välimusega surnukeha märgates politsei kõrval sellest kindlasti teada anda ka muinsuskaitseametile. Nagu ikka, on arheoloogiliste leidude puhul kõige olulisem kontekst ja see, kust inimjäänused täpselt leiti. Ekspertide abita kipub see kergesti kaotsi minema.

Uurimus ilmus ajakirjas Antiquity.