"Nad olid meie püsiasukad, ilmselt samad asukad, kes olid elanud siin alates sellest ajast, kui inimesed siia tulid. Geneetiliselt oli ilmselt tegu grupiga, aga mis keelt nad rääkisid, selle kohta ei tea midagi. Oletan oma doktoritöös, et Läänemaale tulid nad tegutsema Saaremaalt, sest seal oli toona püsiasustus," sõnas värske doktor Kristjan Sander saates "Terevisioon".

"Need (leitud) asulakohad ranniku ääres kobarduvad rannikuäärsesse kümnesse kilomeetrisse, mis võiks näidata, et kogu tegevus lähtus merelt," põhjendas Sander oma arutluskäiku. Teine võimalik kandidaat on Pärnumaa. Sealsete püsiasukate puudus aga arheoloogi sõnul põhjus hooajaliselt kaugemale sõita. Kogu Teenuse muinaslahe keskkond oli väga sarnane, kuigi asustuspilt erines seejuures märkimisväärselt.

Sander rõhutas, et tema töö keskendus eeskätt maakasutuse dünaamikale. Nõnda võib täiendavate väljakaevamisteta vaid oletada, miks toonased kütt-korilased aeg-ajalt asupaika vahetasid. "Osa (hooajalistest asulapaikadest) võisid olla hülgeküttide asulad väikesaartel ja poolsaarte tippudes-neemedel. See oli hilistalvine, varakevadine tegevus, aga jõesuudmetes püüti ilmselt kudevat kala kevadeti," sõnas Sander.

Etnograafilistele analoogiatele toetudes oletab Sander, et vaadeldud asustusdünaamika oli tingitud kaudu kliima aeglasest jahenemisest. Üha suurem osa toidulauast tuli katta mereandidega.

Kümned uued asulapaigad

Täpsemalt võttis Kristjan Sander töö raames vaatluse alla 7300–4600 aasta taguse perioodi. Selle käigus otsis ta kolleegidega kahel uurimisalal kiviaja inimeste asustust maakerke tagajärjel mere alt vabanenud maalt ja Litoriinamere maksimumi rannajoonest kuni kümne kilomeetri kaugusele jäävatelt jõekallastelt sisemaal.

Üks uuritud piirkond on Loode-Eestis, hõlmates praeguse Suursoo asemel laiunud merelahte piiravaid poolsaari ning kaugemal loodes Elbiku mäge, mis oli kunagi rannikust kuni 15 km kaugusele jääv saar. Teine uuringuala asub Muinas-Matsalu lahe rannal Üdruma – Teenuse – Vana-Vigala – Avaste joonel ja Matsalu rahvuspargi lõunaääres, kus praegused kõrgendikud moodustasid tänapäeva Väinamerd meenutava saarestiku.

Uusi asulakohti otsiti lahtiselt maalt ehk küntud põldudelt, aiamaadelt, teepeenardelt, tuletõkkeribadelt, metsateedelt ja raiesmikelt leide korjates. "Kiviaegsed leiud on tavaliselt töötlemisjäägid, ühesõnaga prügi. Kui nad kivist midagi tegid, jäi tohutult maha igasuguseid kilde," selgitas Sander.

Kokku kaardistas ta välitööde käigus 102 asulakohta, kust oli päevavalgele tulnud vähemalt kolm leidu, ning 39 juhuleiu kohta.

Arheoloogidele jäi lisaks kildudele silma ka paarkümmend eset. Potikilde leiti seevastu vaid neljast asulakohast. "Seda võtan ka ühe näitajana, mis viitab hooajalisele asustusele. Nad läksid sinna, tegid oma asjad ära ja potte kaasa ei võtnud," sõnas arheoloog.

"Üllatav tulemus oligi see, et kõik need asulakohad, mis ma leidsin, olid arvatavasti hooajalised. Seda ei oleks osanud arvata, sest sellises massis hooajalisi asulakohti ei olnud Eestist varem teada ja ei olnud varem teada ka kogu Läänemere idarannikult," lisas Sander.

Arheoloog märkis, et üldiselt on Eestis kiviaja uurimisega seis üpris hea. Teada on palju asulakohti, misläbi saab teha võrdlemisi kindlatel alustel seisvaid järeldusi ka asustusprotsesside kohta. Siiski leidub veel mõningaid valgeid laike. Kui Lääne-Eesti madalik sai Sanderi doktoritööga paremini kaetud, siis Põhja-Eesti osas on veel kõvasti arenguruumi.

"Põhjarannikult oleks kindlasti mõistlik otsida, sest põhjarannikuga on sarnane seis. Sealt on teada väga üksikud hästi läbi uuritud asulakohad, aga nende vahel on täielik tühjus," märkis Kristjan Sander.

Tutvu doktoritööga täies mahus Tallinna Ülikooli digikogus. Sanderit juhendasid Tallinna Ülikooli professor Hannes Palang ja Tartu Ülikooli professor Aivar Kriiska. Kaitsmisel olid oponendid Läti Ülikooli vanemteadur Valdis Berzinš ja Norra Arktika Ülikooli professor Charlotte Damm.