Tõrva sõnul mõjutavad luude säilimist pinnases mitmed tegurid. Kõige olulisem on surnukeha vahetu keskkond, muu hulgas põhjavesi, piirkonna kliima ning pinnase happelisus ehk pH. Luude säilimist mõjutavad aga ka matmiskombed. "Luu säilib kindlasti paremini külmades keskkondades või siis vastupidi kuumades ja kuivades tingimustes," tõi ta välja.

pH-taseme puhul toonitas Tõrv, et luud säilivad märksa paremini aluselises kui happelises pinnases. "Happeline keskkond sööb piltlikult öeldes luu mingi aja jooksul ära. Kui kiiresti, sõltub jällegi konkreetsest keskkonnast ja kuidas surnukeha maetakse," sõnas teadlane.

Samas ei pruugi luud ka alati laguneda, vaid nende struktuur säilib tuhandeid ja isegi miljoneid aastaid, juhul kui peaks toimuma luude fossiilistumine.

"Luu on nagu käsn, mille keemiline koostis maa sees muutub: fossiilistumise käigus uhub pinnase- ja põhjavesi sellest välja luu orgaanilised osakesed ja asendab need pinnases leiduvate imepisikeste mineraalidega. Tänu fossiilidele tunneme Maa väga kauget ajalugu," selgitas Tõrv.

Rabad säilitavad laipu hästi, kuid ilma luudeta

Eestis leidub küllaga ka soid ja rabasid. Tõrva sõnul on need väga head surnukehade säilitajad. Paraku luud rabas üldiselt ei kesta. "Rabade külm, happeline ja ka hapnikuvaene keskkond säilitavad väga hästi pehmet kudet, näiteks nahka ja inimese sisikonda. Samas lagundab sealne keskkond luude mineraalset osa, samuti uhub vesi välja orgaanika. Seepärast pole paljudes rabalaipades luud säilinud või on need aastasadadega muutunud pehmeks," täheldas ta.

Hästi säilinud aastatuhandete vanustest luudest on Tõrva sõnul võimalik eraldada luu orgaanilist osa ehk kollageeni. Selle keemilise koostist analüüsides saab järeldusi teha minevikus elanud inimeste toitumise, aga ka tervise kohta. "Rabalaipade puhul on luu orgaaniline osa aga reeglina juba luudest kadunud."

DNA puhul saab täna minna ajas tagasi üle 400 000 aasta: vanim DNA järjestus pärineb Hispaaniast, Atapuercha mäestikust leitud neandertaallaselt. See näitab, et luud võivad säilida ka fossiilistumata väga pikka aega.

Eestit leitud vanimate inimluude vanus on umbes 8500 aastat. "See ei tähenda, et siin ei säiliks vanemaid luid, lihtsalt meie vanimad asustusjäljed ulatuvad 11 000 aasta taha. Meie seni vanimast, Pärnu jõe kaldal paiknevast Pulli asulast on leitud toidujääkidena looma- ja kalaluid. Kõige vanemad Eesti alal säilinud luud kuuluvad umbes 40 000 aasta eest elanud mammutile," sõnas Tõrv.

Kui asustus läheb aga nii kaugele tagasi, miks pole leitud sellest ajast inimsäilmeid? Arheoloogi sõnul peitub vastus matmiskommetes. "Esimestest küttidest-korilastest meil arheoloogiliselt säilinud matuseid pole. Arheoloogidena saame matuseid uurida vaid siis, kui need on maetud. Võib-olla jätsid varajased kütid-korilased oma lahkunud maapinnale? See ei tähenda, et nad poleks oma lähedasi austanud, vaid lihtsalt kombed olid teised. Võib ka olla, et me ei ole veel kõige vanemaid matuseid leidnud," arutles Tõrv.

Eestis säilivad luud põhjanaabritest märksa paremini

Kõige vanemad luud on Tõrva sõnul Eestis leitud Narva Joaoru alulast, mis on praeguse Narva linnuse lähedal paiknevast kiviaegsest asulast. "Sealt samast lähedalt, Narva-Jõesuust leidsid teadlased 2010. aastatel 5000–4500 aasta vanusest nöörkeraamika asulast matuseid. Seal osutus matuse keskkond aga nii happeliseks ja hapnikurikkaks, et võimaldas bakteritel ja seentel teha oma tööd selliselt, et luid pole peaaegu et üldse säilinud. Alles jäi ainult inimeste hambaemail, mis on meie kõige tugevam luukude ehk siis luude säilimine sõltub hästi palju just lokaalsest matmiskohast."

Kokkuvõtvalt hindab Mari Tõrv, et luud säilivad Eestis küllaltki hästi. "Meil on võrdlemisi külm kliima ja reeglina aluselise pH-ga pinnas, mis luukudet säilitab. Ilmselt räägib see ka sellest, et matmispaikadeks on ajaloo erinevatel hetkedel, võib-olla ka tahtmatult, valitud kohti, mis on soodsad luude säilimiseks. Kui Kunderi tänava luustik näitena tuua, siis 17. sajandist on meil valdavalt ikkagi väga hästi säilinud matused," sõnas teadlane.

Näiteks Soomes on olukord hoopis teistsugune. "Seal on pinnas oluliselt happelisem ja luustikke säilib haruharva. Kiviajast on näiteks alles jäänud määrdunud pinnasega haualohud ja hauapanused, aga luid endid pole. See ei kehti neil ainult kiviaja, vaid ka kõigi hilisemate perioodide kohta. Inimsäilmete leidmine Soomes on pigem harukordne," lisas ta.

Eestis kesk- või varauusaegse päritoluga linnades kaevetöid tehes – olgu see siis uue hoone rajamisel või olemasolevate trasside parandamisel – tulebki Tõrva sõnul arvestada sellega, et satutakse mõnele kalmistule.

"Ühiskonnana oleme kokku leppinud, et me ei kaeva neid luustike kopaga katki ega teisalda mullahunnikut ükskõik kuhu, vaid need inimeste säilmed tuleb hoolikalt välja puhastada ja dokumenteerida arheoloogiliste välitööde käigus. Pärast välitöid saab neid analüüsida, et rääkida lugusid meie kõigi minevikust ja hilisemad matused maetakse uuesti maha," võttis Tõrv kokku.