"Tarandkalmete puhul oli üldine eeldus, et kui inimene sureb, siis mingi aja pärast viiakse tema surnukeha kas kalmesse või tuleriidale, ilmselt koos tema jaoks oluliste esemetega ja söögiga. Surnule pandi selga pidulikud riided, mille küljes olevad metallosad põletusmatuse korral ära sulasid. Kõik, mis järgi jäi, korjati kokku näiteks potti või mässiti riide sisse ja viidi kalmesse," märkis uurimuse juhtautor, Tartu Ülikooli arheoloogia doktorant Anu Lillak.

Uurija lisas, et põletamine oli oluline osa matuserituaalist: "Viimsi puhul tundub aga, et matusekommetel on olnud rohkem episoode – inimene on küll esmalt maha maetud ja siis hiljem on luud põletamiseks taas välja võetud. Seejärel viidi põletatud luud tagasi kalmesse."

Põletusmatus tuli hoolikalt ette valmistada ja see võis kesta kuus või enam tundi. Tuli vaadata, et tuleriit kokku ei kukuks ja et surnu korralikult ära põleks. Samuti tuli mõelda sellele, et suurel kuumusel kolju plahvatab. "On teada, et Indias tehti selle vältimiseks kolju enne põletusrituaali katki. Ka Viimsi puhul on selline praktika võimalik, vähemalt osutab kolju purunemisele kas enne põletust või selle ajal asjaolu, et surnute koljud on seestpoolt tahmunud," arutles Lillak. 

Eestis on teadaolevalt hinnanguliselt kokku enam kui viissada tarandkalmet. Kuigi on teada, et surnute põletamiseks mõeldud tuleriit ei ole asunud kalmel või selle vahetus läheduses, siis tuleriitade täpsete asukohtade kohta teavad arheoloogid vähe. Sama kehtib ka Viimsi matmispaiga kohta.

Rauaaegne peadekultus

"Keeruline öelda, et miks eelistati põletusmatust, sest kirjalikke allikaid meil ei ole. Üks tõlgendus on, et inimesed uskusid, et põletamine aitab hingel kehast paremini vabaneda," kommenteeris Lillak. Ta lisas, et erinevalt tänapäeva inimestest, kes reeglina pelgavad surma ja kardavad luukeresid, siis enamikul muinasajast oli surnute luudega kokkupuutumine osa elust.

Viimsi tarandkalme leiud näitavad, et erilist tähelepanu pöörati pealuudele. "Rooma impeeriumi mõjualadel oli rauaajal oli väga levinud peadekultus. Kuna muistsed eestlased suhtlesid ka toonase Rooma impeeriumi aladega, siis võisid sealsed uskumused pealuude erikohtlemise vajaduse kohta ka siia jõuda," rääkis Lillak.

Seejuures märkas uurija, et mõningatel juhtudel olid põletatud koljude alalõuad ülejäänud pealuust ilmselt eemaldatud. "Kui surnu kaevati lahti ja kolju küljes olev alalõug ei olnud veel kolju küljest loomulikult eraldunud, siis luudel olnud lõikejälgede põhjal on tõenäoline, et seda tehti mehaaniliselt," märkis Lillak.

Tarandkalmed olid eliidi matmispaik

Tarandkalmed on nelinurksed kividest aedikud, mida võidi vastavalt vajadusele üksteise külge ehitada mitu tükki. "Tarandite pindala varieerub, aga enamasti on nende suuruseks paar korda viis kuni kümme meetrit. Osaliselt oleneb suurus ka looduslikest oludest, aga kui ruumi ja vajadust oli, siis ehitati neid üpris pikaks," selgitas Lillak. 

Ta lisas, et Viimsis on aedikute ehitamiseks kasutati paekivi ja tulemus on üsnagi korrapärane.

Üle Eesti asunud tarandkalmeid teatakse eliidi matmispaikadena. "Viimsi puhul tõendab seda asjaolu, et sinna on pealtnäha maetud perekondi – nii mehi, naisi kui ka lapsi. Elitaarsusele räägib mõnevõrra vastu see, et puudub võrdlus teiste sama aja matmispaikadega," arutles Lillak. Ta lisas, et raske on hinnata, kas kalmesse maetud inimeste puhul on tegemist sugulastega, sest reeglina ei õnnestu põlenud luudest DNA-d kätte saada. 

Kas Viimsi oli sarnaselt tänapäevale juba rauaajal jõukama ühiskonnaklassi elamiskoht, seda uurija kinnitada ei söanda: "Kuna täpsem teadmine tollase ühiskonna läbilõikest puudub, siis ei saa siiski ütelda, et seal elasid keskmisest jõukamad inimesed."

Anu Lillak ja tema kolleegid kirjutavad Viimsi matusekommetest ajakirjas Estonian Journal of Archeology.