Projektis osalevad teadlased mitmest riigist, sealhulgas Tartu Ülikoolist, kus arheoloogia kaasprofessor Riina Rammo uurib minevikus kasutatud värvimispraktikaid Eesti, Läti ja Soome aladel. Tegemist on piirkonnaga, mida on varasemates tekstiiliajaloo uuringutes vähe käsitletud, eriti võrreldes Euroopa tuntud värvimiskeskustega.

Ajalooliste allikate põhjal tundub Rammo sõnul, et minevikus olid kõige hinnatumad tekstiilivärvid sinine ja punane. Kollased toonid olid vähem levinud ning need on säilinud arheoloogilistes tingimustes kehvemini, mistõttu on neid ka keerulisem uurida. Punane ja sinine on aga kohati säilinud isegi palja silmaga nähtavalt.

Rammo sõnul tuleb välja, et Eestis on olnud väga mitmekesine värvimiskultuuri. Eriti huvitav ongi tema sõnul punaste toonide päritolu. Kui keskajast alates on teada madara kasutamine punase värvi saamiseks, siis varasemates arheoloogilistes tekstiilides leidub punaseid toone, mille allikat ei osata seni kindlaks teha.

Keemilised analüüsid on näidanud, et mitmete arheoloogiliste ja etnograafiliste tekstiilide punased värvained ei vasta Euroopa laboritele tuttavatele taimsetele värviainetele. See viitab kohalikele, laiemalt tundmatutele allikatele. "Me isegi ei tea täpselt, kas neid punaseid allikaid oli üks või mitu," märkis Rammo.

Üks näide on lepakoorest saadav nn lepapunane. Kuigi rahvapärimuses on seda sageli mainitud, ei anna lepakoore kasutamine tänapäevaste värvimisvõtete abil punast, vaid kollast tooni. See viitab sellele, et vanasti kasutati teistsuguseid tehnoloogiaid, näiteks kääritamist või muid töötlusviise, mille abil punane pigment aktiveerus. Teadlased on nüüd katsete käigus jõudmas lähemale sellele, kuidas see võis toimida, kuigi toon erineb klassikalisest madarapunasest.

Kuigi paljud värvimistraditsioonid katkesid 19. sajandil koos kaubanduse kaudu saabunud eksootiliste ja eredamate värvainetega, võivad just vanad teadmised pakkuda vastuseid tänapäeva keskkonnaprobleemidele. Nii ongi projektil lisaks ajaloolisele huvile ka selge tulevikusuund. Paljud vanad värvimisviisid olid keskkonnasõbralikumad kui tänapäevased meetodid: need kasutasid vähem vett, ei vajanud mitmekordset loputamist ega metallsooladel põhinevaid peitsaineid, mis võivad olla mürgised.

Projektis teevad arheoloogidega koostööd ka keemikud, kes uurivad värvimolekule ja püüavad mõista, mis täpselt annab näiteks lepakoorele tema erilise värvuse. Kui õnnestub kindlaks teha vastutav ühend, võiks sellest tulevikus välja arendada uue ja loodussõbralikuma värvimistehnoloogia.

Sarnane lähenemine on juba kasutusel näiteks indigo sinise puhul, mille tootmiseks arendatakse mikroobidel põhinevaid meetodeid. "Oleks suurepärane, kui ka meie kohalikust traditsioonist kasvaks välja järgmine selline edulugu," ütles Rammo.