Esivanemate pesemata nõud annavad aimu idametslaste iidsest toidusedelist ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Foto: Argo Ingver

Meie idametslasteks nimetatud esivanemad sõid 7000 aasta eest seda, mida loodusest saada oli: hülgeid, kala ja metsloomi. Nende toitumisharjumusest saame aimu rasvaste potikildude põhjal, räägib Tartu Ülikooli arheokeemik Ester Oras.

"Eesti ja Baltimaad on tegelikult väga olulised, sest oleme omamoodi piiri peal lääne ja ida vahel," ütles Oras saates "Labor". "Kuidas toimuvad kultuurikontaktid ja olulised innovatsioonid nagu näiteks muinasaja kontekstis kahtlemata keraamika kasutuselevõtt - selles on Eesti ja Baltimaade materjalil päris oluline sõna sekka öelda."

Arheoloogid uurivad esivanemate toidusedelit umbes 7000 aasta vanuste määrdunud nõutükkide põhjal. Orase sõnul lubavad need potikillud midagi oletada tänu arenenud uurimismeetoditele nagu süsiniku dateerimine või DNA analüüs. "Esimesed põnevad uuringud tulidki juba üheksakümnendate esimeses pooles, kus tõepoolest oli võimalik tuvastada, missugused molekulid savinõudesse on ladestunud," ütleb ta.

Arheokeemik rõhutab, et enamik praegustest uuringutest keskendub lipiididele ehk rasvadele. "Loogika on üsnagi lihtne. Võrdlus on ju selles, et kui tänapäeval mõtleme, et miks me kasutame nõudepesuvahendit, siis enamasti tahame nii-öelda rasva lahti lõhustada." Rasvamolekulid peavad aga keskkonnamuutustele ja niiskusele hästi vastu.

"Teame, et kui käed on rasvased ja neid pesta, siis hästi ei saa hakkama ilma seebita. Tollel ajal seepi ja Fairy't veel ei tunnistatud," ütleb Oras. "Lipiidid imenduvad nii-öelda savimaatriksisse või savinõusse hästi sisse. Omakorda savinõu ja savi ise kaitseb neid lipiidimolekule kenasti keskkonnamõjutuste eest."

Seega võivad aastatuhandeteks maapinda maetud lipiidid säilida üsna hästi. Orase sõnul pärinevad kõige vanemad teadaolevad rasvamolekulid Kagu-Aasia, Hiina ja Jaapani "pesemata nõudest". Vanust on neil molekulidel juba 11 000 – 13 000 aastat.

Oras võrdleb rasvaseid toite meega, mis tuleb pestes maha ilma pesuvahenditagi. Siiski võib esivanemate meetarbimisest jälgi leida, sest meega käib kaasas ka natuke lipiidset vaha.

Mere- või metsloomad?

Uuringuga loodeti saada laiem pilt Läänemere ümbruse maade iidsest keraamikast ja selle kasutusviisidest. "Kuigi see konkreetne artikkel on ühest suurregioonist nagu Baltimaad, Skandinaavia ja Poola, siis tahtsime juba ühes varasemas uuringus, et oleks ka Eesti-sisene võrdlus. Kas Eesti erinevates piirkondades on mingeid erinevusi või sarnasusi keraamika kasutuse osas," selgitab Oras.

Eesti sees valiti uurimiseks erinevad muistised ja erineva kasutussagedusega alad. Nimelt elasid inimesed mõnel pool paikselt, mõnd kohta külastasid näiteks ainult hülgepüügihooajal. Uuring näitas aga, et esivanemate toidulaud oli üle Eesti ühesugune: kaldu kalade ja hülgeliha poole.

"See ei tähenda sugugi mitte, et nad ainult kala sõid," märgib Oras. "Tegelikult zooarheoloogiline (ehk siis loomaluud sellest samast perioodist) materjal on oluliselt rikkalikum. Meil on väga palju metsloomi: on kobrast, põtra, metssiga."

Arheokeemiku sõnul tulid uuringus välja kultuurispetsiifilised valikud, millist toiduainet millisel moel valmistada. Potis valmistamine on vaid üks valik näiteks röstimise, vardas küpsetamise, fermenteerimise ja kuivatamise kõrval. "Näiteks on Poola ja Leedu aladel pigem pottidesse läinud metssiga. Taani pool ja Lõuna-Skandinaavias on selleks pigem mäletsejad, ennekõike põder."

Idametslased

Läänemere-äärsed elanikud ei eristunud pelgalt toiduvalmistamise poolest, vaid neil olid juba teatavad geneetilised erinevused.

"Meie kontekstis on antud niisugune ilus hüüdnimi nagu idametslased. Eristume oma grupiga, aga loomulikult see ei ole ainult Eesti piires, vaid ulatub ka Lätti ja osalt kaugemalegi," ütleb Oras. Ta täpsustab, et elulaadilt olid need inimesed liikuvad: kütid, kalurid ja korilased.

Varem peeti keraamikat põllumajandusliku kultuuri tunnuseks. Orase sõnul põhjapoolsemates maades aga selline Vahemere alasid iseloomustav järeldus ei kehti. Kütid, kalurid ja korilased valmistasid samamoodi keraamilisi esemeid juba mitu tuhat aastat enne põllumajanduseni jõudmist.

Eestisse jõudis keraamika ilmselt ida poolt, Skandinaaviasse ja Kesk-Euroopasse aga lõunast. Põllumajanduse tulekust saab rääkida alles 3000 aastat hilisema aja kontekstis ning teema vääriks Orase sõnul eraldi uurimist.

"Kindlasti oleks vaja DNA uuringuid, et [...] (välja selgitada,) kes selle meile tõi või kas me võtsime selle ise omaks. Sinna tagatipuks veel see, et missugust mõju need kontaktid ja migratsiooni selles kontekstis on avaldanud meie ühest küljest kultuurilisele käitumisele," ütleb ta. Teisest küljest vääriks tema sõnul praeguse koroonaviiruse valguses uurimist ka rahvaste liikumise mõju idametslaste tervisele.

Arheokeemik Ester Oras oli külas saates "Labor" pühapäeval 26. aprillil.

Toimetaja: Airika Harrik

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: