Analüüs: Tartu ülikooli muumiapoisid on ehtsad, surmapõhjus jääb segaseks ({{commentsTotal}})

Egiptuse muumiad ja nendega väidetavalt kaasas käiv needus on kütnud fantaasiat ning uudishimu aastasadu ja andnud ainest mitmetele kassahittidele. Vähem tuntud faktina on lebanud kaks muumiat koos hauapanustega juba 200 aastat Tartu ülikooli varasalves. Hiljuti lasksid Eesti arheoloogid kaugete külaliste mineviku uurimiseks käiku pea terve kaasaegse teaduse käsutuses oleva arsenali. "Pealtnägija" jälgis uurimisprojekti algusest peale

Muumiad tõi oma reisidelt Eestisse kaasa Väimela mõisniku poeg Otto Friedrich von Richter. Noore orientalisti surma järel kinkis tema isa Otto Magnus tulevaste uurijate innustamiseks 128 objektist koosneva kollektsiooni 1819. aastal ülikoolile.

"Ilmselt oli just Otto see esimene eestimaalane, kellel õnnestus minna Egiptuse sisemaale, liikuda seal ringi, teha kohapeal joonistusi ja ühtlasi hankida muistiseid. Muu hulgas oli seal siis ka kaks inimese muumiat, ilmselt üks koerlane ja iibise muumia, palju erinevaid amulette ja kujukesi," selgitas Tartu ülikooli kunstimuuseumi juhataja Jaanika Anderson.

Kellelgi polnud aga aimu, kust muumiad leiti, milline oli mumifitseeritute positsioon ühiskonnas ja kui lähedalt nad üksteisega sugulased olid. Kindel polnud isegi see, kas tegu on ehtsate muumiate või hoopis võltsingutega. "Mida me täpselt teame, et tegemist on mõlemal juhul poisslastega. Nad on mumifitseeritud. Ilmselt väga korralikult ja põhjalikult, sest nad on väga hästi säilinud," lisas Anderson aprillis.Väiksem muumia oli surres umbes 2-4aastane. Autor: ERR

Ligi kaks sajandit ülikooli fondis olnud muumiatest teati üllatavalt vähe. Richter pidas küll päevikut, kus on palju jooniseid, aga seal pole juttu väljakaevamistest. Oletatakse, et ta ostis muumiad vahendajatelt.

1860. aastatel anti muumiad edasi hoopis anatoomikumi valdusse, kus keegi lõikas ühe neist lõhki. Muuseumile läksid muumiad tagasi alles 1980. aastal. Nõukogude ajal hindasid muumiaid põgusalt Ermitaaži spetsialistid ja aastal 2013 Teadlaste öö raames pandi nad röntgeni alla, millega määrati nende umbkaudne vanus surmahetkel.

Väiksema tegelase vanuseks surma hinnatakse hetkel 2–4, suurema 9–14 aastat. Palsameerimise tehnikat aluseks võttes oletatakse, et muististe vanus on umbes 3000 aastat ehk poisid elasid ca 1000 aastat enne Kristust. Just vanus ja päritolu ongi üks põhiküsimusi, millele projektiga vastust otsiti.

Praktilised probleemid
Kuid kõigest järgemööda. Esmalt pidid Tartu ülikooli muuseumi töötajad ja uurijad välja nuputama, kuidas valmistada 3000 aasta vanused haprad ja hindamatud muumiad ette pikaks reisiks. Pakkimine toimus ühel aprilli õhtupoolikul. Klaasist kirstudele tõmmatati peale teibid – juhul kui need purunevad, ei kahjusta killud sisu. Viimati mähiti neid tegelasi sama põhjalikult ilmselt palsameerimise ajal.

Enne reisi pakiti muumiad hoolikalt sisse. Autor: ERR

"Tuleb läbi mõelda, et materjalid oleksid kõik sobivad. Nad oleksid nii-öelda muuseumiesemetega kasutamiseks mõeldud, poleks happelised, ei reageeriks kuidagi, mis kuskile vastu läheb. Nad (muumiad) on tegelikult võrdlemisi kompaktsed. Ei ole niimoodi, et kui sa nad üles tõstad, pudeneksid nad tükkideks," märkis Anderson.

Kaks muumiat, lind ja koer läksid kohtuekspertiisi...
Esimesena tehti kõige pikem ja riskantsem sõit. Ühel väga udusel hommikul sõidutati lõunamaa muumiad tavalises autos veel 200 kilomeetrit põhja poole Tallinna, kohtuekspertiisi instituuti. Tavaliselt teenindab kohtuekspertiis politseid moodsate müsteeriumide lahendamisel. Paari tuhande aasta vanuste kadunukeste uurimine oli ka siin majas esmakordne. Ekspertiisis asub tomograaf, mis suudab muumiad põhjalikult läbi skaneerida.

"Eesmärk on siis ühest küljest vaadata nende muumiate sisse, mille ümber veel on tekstiilid ja mis on asjade sisse mähitud, et täpsemalt teada saada, mis seal sees on ja mille puhul me ei tea näiteks, kas on tegemist kassi või koeraluustikuga," selgitas Tartu ülikooli arheoloogia ja keemia vanemteadur Ester Oras.

Hea uudisena selgus, et suuremat poissi pole vaja kastist välja võtta, sest masin näeb sellest läbi. Kiht-kihi haaval joonistas moodne aparaat iidsete inimeste sisemuse ristlõike. "See, mida me teha saime kompuutertomograafiga, andis meile täiesti fantastilised tulemused. Me nägime nii nende poiste puhul kui ka nende loomade puhul seda, kuidas luud üksteise suhtes paiknevad," märkis Oras.

Luu deformatsioonide, mõrade ja murdude põhjal saab öelda, kas noored egiptlased said enne surma kuidagi viga ja parimal juhul isegi seda, millesse nad surid. "Nendel muumiatel ei ole ühtegi väga selget märki, vähemasti luustikel või nendes säilinud pehmekudedes, mis võimaldaks öelda, mille pärast need lapsed surid," nentis Oras analüüsi järel.

Muumia uurimiseks kasutati tomograafi. Autor: ERR

Samas saadi teada nii mõndagi uut. "Huvitav näiteks oli see, et vanemal poisslapsel on kolju sees tõenäoliselt säilinud osa ajust," meenutas Anderson. Uuringutes saadi kinnitust, et väiksemal poisslapsel on tõenäoliselt kõhus kaks organit.

Vastuse sai ka küsimus, kas panusena kaasa pandud linnumuumia on ehtne. "Selle puhul me tõepoolest ei teadnud, kas seal üleüldse midagi sees on, aga tänu nendele tomagraafilistele uurimistele me oleme nüüd täiesti veendunud, et mingisugust luumaterjali seal sees on," kinnitas Oras. Mis linnuga täpselt tegu on, peavad näitama täiendavad uuringud

Appi tuleb DNA
Päev hiljem on eksponaadid tagasi Tartus, arheoloogia laboris. Peategelastest üritas kõikvõimalikku infot "välja pigistada" umbes 20 inimestest erinevate valdkondade teadlastest koosnev töörühm. Proove võeti karvakese, killukese ja milligrammi kaupa.

Suurima noosi said DNA-uurijad. Kõige radikaalsem protseduur, hamba tõmbamine tehti enne Pealtnägija saabumist, sest olnuks väga piinlik, kui Eesti ainsad muumiad rahvustelevisioonis ära lõhutakse. "Siin on nii, et meil on siis kahe muumia peale kokku selline komplekt. Üks on ülemine parem silmahammas, selle me saime sellelt suuremalt poisilt. Ja väikeselt muumialt, kellel on suu kinni ja keda me ei taha lõhkuma hakata, võtsime juukseid," sõnas Eesti biokeskuse vanemteadur Kristiina Tambets.

Muumialt võetakse DNA-d. Autor: ERR

Eesti DNA-uurijad on maailmakuulsad ja viimastel ajal tegelenud palju ka iidse DNA-ga, mistõttu vanuse poolest pole egiptlased nende jaoks rekord. See siiski ei tähenda, et ülesanne oleks lihtsate killast. "DNA on seal väga lagunenud ja väga paljudel juhtudel ei ole sellest vanast materjalist üldse võimalik midagi kätte saada," märkis Eesti biokeskuse direktor Mait Metspalu.

DNA abil on võimalik paremini määrata muumiate vanus, vastata küsimusele, kas tegu on vendade või sugulastega ja hea õnne korral saada parem aimdus ka nende päritolust.

Muumia uued rõivad?
Vanale tekstiilile spetsialiseerunud arheoloog Riina Rammo vaatas läbi mähiseid. Teadmata ajal võeti kangaribad muumiate ümbert ja hoiustati eraldi. Eestis nii vanu riidetükke üldse säilinud pole. Esmapilgul linasel riidel on üllatavalt hästi näha hieroglüüfid. "Spetsialistid on öelnud, et kuna see on poisi matus, siis sinna on selline sobiv vormel "olin süütu ja elasin head elu ja mingu mul teises ilmas hästi"," selgitas Tartu ülikooli arheoloogia teadur Riina Rammo.

Tekstiili lähemal uurimisel saab öelda, kas tegu on autentse ja ootuspärase Egiptuse materjali või võltsinguga, hoopis teisest ajajärgust pärit riidega.

Ester Oras ise uurib palsameerimisvahendeid või kas näiteks juuste või küünte värviks kasutati hennat. Vaadatakse isegi, mis putukad muumiatesse nukkusid, mis annab näiteks arusaama palsameerimise aastaajast või isegi mis oli kadunukeste menüüs. Kõiki uuringuid ja protseduure ei jõua üle loetleda. Muumia needus endast märku ei andnud-- tehnika katki ei läinud, sõidud läksid hästi ja vähemalt esialgsed tulemused lootustandvad.

Viis kuud hiljem
Viis kuud pärast analüüse said teadlased täie rahuga öelda, et tegemist on täiesti ehtsate Vana-Egiptuse muumiatega. "Need tulemused, mis tulid, on tegelikult väga-väga põnevad. Me saame öelda seda, et poisid on enam-vähem üheaegsed. Aga nad ei pruugi olla päris täpselt, nagu ütleme, ühel aastal surnud. See ajavahemik jääb kusagile 4.–2. sajand enne Kristust," sõnas Oras. Teisisõnu on tegu hilisemast perioodist muumiatega.

"Nende muumiate uurimine on päris huvitav, sest meil pole Rooma ajast palju muumiad. Nende konkreetsete muumiate kohta on vähe andmeid ja isegi artikleid napib. See avab selle perioodi kohta täiendava lehekülje," märkis töörühmale appi kutsutud Messina ülikooli bioloogilise antropoloogia lektor Dario Piombino-Mascali.

Tulemuste põhjal saab kinnitada, et Otto Friedrich von Richter ise muumiaid välja ei kaevanud. Pigem ostis ta need mõnelt vahendajalt. "See väidetav koer tundub olema oluliselt varasem kui need poisid. Ehk siis on väga tõenäoline, et on kokku pandud poisid, mis on Rooma ajast, ja siis juurde üks koer, kes on 1500 aastat vanem kui poisid," laiendas Oras.

Kuid kas muumia needus näitas end? "Mulle tundub, et ei olnud! Aga eks meil kõigil on elus üht-teist põnevat vahepeal juhtunud ja selles mõttes tundub, et see muumiate needus vist ikkagi läks mööda," muigas Oras.

Poisid pandi vitriini tagasi, aga tulemuste põhjalikum analüüs jätkub ja ühel päeval tuleb sellest teadusartikkel või isegi mitu. Asjaosalised rõhutavad, et projekt näitas, kui heal tasemel on Eestis analüüsi võimalused. Lõpuks tehti muumiast veel kolmemõõtmeline mudel. Lisaks toimub 15. novembril muuseumis avalik seminar, kus uurimise tulemusi kõigile huvilistele lähemalt tutvustatakse.

Toimetaja: Jaan-Juhan Oidermaa

Allikas: "Pealtnägija"



Külm ei tapa viirusi ja külmalaine ajal nakatumine ülemiste hingamisteede viirushaigustesse hoopis suureneb.

Külmetushaigusi pole olemas ja külm ei vähenda viirushaigusi

Ilm läks külmemaks ja ERR Novaatori lugejad on kahe päeva jooksul meilt neljal korral küsinud, kas külm tapab pisikuid ja kas nüüd väheneb külmetushaigustesse nakatumine? Vastused on ehk üllatavad ning paraku päris mitte see, mida ilmselt oodatakse.

Aevastuse allasurumine võib kurvalt lõppeda

Kuuldava aevastuse vältimiseks üheaegselt ninasõõrmete ja suu kokkusurumine võib mõnikord halvasti lõppeda. Arstid kirjeldavad ajakirjas BMJ Case Reports ilmunud raportis juhtumit, kus päädis see tugeva valu ning kõne- ja neelamisraskustega.

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: