Nelja aastatuhande eest küttisid saarlased grööni hüljest ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Holotseenis ehk pärastjääajal asustasid grööni hülged Läänemere kahel korral.
Holotseenis ehk pärastjääajal asustasid grööni hülged Läänemere kahel korral. Autor/allikas: yeimaya/Flickr (CC BY-NC-ND 2.0)

Tänapäeval Arktika jäistel vetel elav grööni hüljes (Pagophilus groenlandicus) asustas veel tuhande aasta eest ka Läänemere kaldaid. Grööni hülgeid elas Läänemerel kahe lainena ning eeskätt tõi loivalised siia mitmekesine kalavalik, selgub Tallinna Ülikooli arheoloogia vanemteadur Lembi Lõugase osalusel valminud rahvusvahelisest uuringust.

"Üks põhilisi küsimusi, millele teadlased juba pikalt vastust on otsinud, puudutab grööni hülge Läänemere asurkonna sigimisala – kas see oli Läänemeres või väljaspool Läänemerd," ütleb Lembi Lõugas. Kui võrrelda Läänemere 7000 aasta tagust kliimat grööni hülge tänapäeva elupaikade omaga, pole arheoloogi sõnul alust oletada, et loivalised elasid siinmail püsivalt. Grööni hülged saabusid siia holotseeni kõige soojemal ehk atlantilise kliimaga ajal, mil võis küll aeg-ajalt esineda külmemaid talvesid.

"Tõenäolisem on, et grööni hülge toitumisrännakud ulatusid Läänemerre ja see leidis aset vaid hooajaliselt," oletab Lõugas. "Samas viitavad mõned alla kolme kuu vanuste hülgepoegade luuleiud tollastest inimasulatest grööni hüljeste võimalikule poegimisele Läänemeres." Seega oleneb küsimuse vastus uurija sõnul eeskätt luuleidudest ning nende ajalisest ja ruumilisest määramisest.

Grööni hüljeste kaks tulemist ja minemist

Holotseenis ehk pärastjääajal asustasid grööni hülged Läänemere kahel korral. Varaseimad leiud pärinevad umbes 7000 aasta tagant, ent sigimisele viitavad leiud alles 6400–5800 aasta tagusest vahemikust. Lembi Lõugase sõnul tekib inimasulate hülgeluu-leidudes vahemikus 2000–1000 aastat e.m.a umbes 1000-aastane tühimik. 

Hüljeste kadumispõhjust tuleb uurija sõnul otsida nii omaaegsetest keskkonna kui ka toiduhankeviiside muutustest. Läänemere idaaladel napib tollest ajast üldse uuritavaid loomaluid kui selliseid. "Kõik see viitab inimeste majandusviiside muutumisele, kuid jätab ikkagi lahtiseks edukalt toiminud hilisneoliitilise majandamise ehk küttimise-koriluse lõppemise põhjuse," tõdeb Lõugas. Inimeste käitumine võis tema sõnul muutuda keskkonnatingimuste muutuste järel ehk ilmselt kadusid Läänemere idaosast seni kütitud loomad.

"Seega, kui meil puuduvad faktid luuleidude näol, siis jääb üle tõdeda, et grööni hüljes kadus Läänemerest sel perioodil keskkonnamuutustest tingitud asjaolude tõttu ja/või asurkond kahanes nii väikeseks, et nende küttimine osutus ebapraktiliseks," sõnab ta. Teise võimalusena oletab arheoloog, et inimeste majandustegevus muutus mingil muul moel selliseks, et luuleide enam ei jäänud. "Samas intensiivistus (grööni) hülgeküttimine jälle umbes 900–800 aastat e.m.a," märgib ta.

Pärast 1000-aastast pausi ilmusid grööni hülged hõredalt Läänemere äärde tagasi ja lahkusid lõplikult umbes 1000 aasta ringis m.a.j Lõpliku kadumise põhjust pole Lõugase sõnul kerge välja tuua. "Siinjuures ei saa välistada eri liiki hüljeste omavahelist konkurentsi," tõdeb ta. Grööni hülgel on keeruline konkureerida hallhülgega, sest mõlemate lemmiktoit on tursk ja heeringas. Kui kliima soojenes, oli hallhülgel eelis, sest erinevalt grööni hülgest ei vaja ta poegimiseks jääd. Grööni hülge kadumise aegu I aastatuhande lõpus m.a.j oligi Põhja-Euroopa kliima pehme ja mereline.

Kliima ei pruugi aga Lõugase hinnangul olla peamine põhjus, miks grööni hülged lahkusid. Lisaks on eri liiki loivalised muutnud aegade jooksul Läänemere piirkonnas oma asualasid. "Kui 4000–5000 aastat e.m.a käis lääne pool intensiivne grööni hülge jaht, siis meie muistsed saarlased said küttida viigrit ja hallhüljest," kirjeldab arheoloog, "3000–4000 aastat e.m.a aga oli ka saarlaste enim kütitud hüljes just grööni hüljes."

Toidu peal väljas rändurid

"Nagu grööni hülge ladinakeelne perekonnanimi – Pagophilus - osutab, on tegu jäälembese hülgega," ütleb Lembi Lõugas. "Tema elu ongi seotud suurel määral merejääga. Poegimine leiab aset jääl ning ka sigimisjärgne toitumine on seotud jää sulavete ligi tulnud kalaparvedega." 

Hülge toidupoolist ehk kalu leidub kõige mitmekesisemalt seal, kus mage sulavesi ja soolane ookeanivesi kokku saavad. Pikka aega soolases vees elavatel hüljestel tekib Lõugase sõnul kehas veepuudus, mida loivalised korvavad muu hulgas ka lund süües. Seega rändabki grööni hüljes hilissuviti ja sügiseti parema toidu nimel sisemeredesse ja lahtedesse. "Grööni hüljes on väga liikuv loom, eriti oma niinimetatud nuumrännakute ajal. Tema ränded sigimisalalt võivad ulatuda isegi kuni 4000 kilomeetri kaugusele," täpsustab ta.

Läänemere aladele tõi loivalise samuti siinse merevee muutlik soolasus. "Läänemere pärastjääaegne areng on olnud ses suhtes huvitav, et geoloogilises ajaskaalas on mere vesi muutunud soolaseks alles hiljuti ja seda mitte seoses "soolalaeva lasti ümberminekuga", vaid Taani väinade kujunemisega ja maa vajumisega selles piirkonnas," seletab Lõugas.

Kui algul voolas magedat vett Läänemerest välja ohtramalt, siis umbes 5000 aastat e.m.a saavutas Läänemeri oma tänapäevase või isegi kõrgema soolasuse taseme. See tähendab, et juurde valgus palju soolast vett ja veega koos ka uusi kalaliike. Grööni hülgest varemgi ujus uute Läänemerre uute maitsvate kalade järele pringel, lisaks veel viiger, hallhüljes ja randal.

"Toetudes uutele luuleidude analüüsidele ja tõenditele sai selgemaks grööni hülge levik Läänemeres, kuid selle hülge ökoloogia on keeruline kompleks erinevatest näitajatest, mida ajas ja ruumis teise kohta sobitades on oht midagi olulist märkamata jätta," võtab Lõugas uuringu kokku. Grööni hülge leviku ajaloo uuringud jätkuvad tema sõnul ning edaspidi kaasatakse rohkem tõendeid nii minevikust kui ka olevikust ja erinevaid meetodeid, näiteks geneetilise päritolu ja tänapäevaste seoste väljaselgitamiseks.

Tänapäeval elab grööni hüljes Põhja-Atlandi ja Põhja-Jäämere vetes. Seal saab eristada kolme eraldi sigivat asurkonda: läänepoolseim Labradori ja Newfoundlandi lähistel, teine Islandi ja Jan Mayeni ning idapoolseim Valgemere lähistel. Valgemere asurkonna hülged on Lõugase sõnul alates 1980. aastatest jõudnud oma sügis-talvistel rännakutel mõnikord piki Norra rannikut välja suisa Osloni või Suurbritanniani. 

Lembi Lõugas ja kolleegid kirjutavad grööni hüljestest ajakirjas Quaternary Science Reviews.

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: