"Uus teadmine osutab selgelt, et viikingite saagad pole mitte ainult müüdid ja legendid ning muudab need käegakatsutavaks. Saame öelda, et täpselt 1021. aastal jõudis mõni Norrast pärit viiking ilmselt Islandi või Gröönimaa kaudu Ameerikasse ning asus seal metsa langetama," sõnas Gröningeni Ülikooli isotoobikronoloogia kaasprofessor ja uurimuse juhtivautor Michael Dee Novaatorile.

Kolumbuse roll Ameerika esmaavastajana seati teravalt kahtluse alla juba 1960. aastatel. Maailmajao asustanud põlisrahvad kõrvale jättes leidsid Norra arheoloogid Anne Stine ja Helge Ingstad Newfoundlandi saare põhjatipust sadade aastate eest hüljatud asula jäänused.

L'Anse aux Meadows leiupaiga moodustavad kaheksa hoonet olid ehitatud samas stiilis, kui olid seda Gröönimaal elanud viikingite elupaigad. Lisaks tuli sealtsamast päevavalgele hulk vanaskandinaavia muistiseid, sealhulgas pronksist mantlinõel. Viimaks oli selge, et hoonete tarindite rajamiseks kasutati metallkirveid või võrreldavalt vaheda teraga lõikeriistu. Saare põliselanikud neid valmistada ei osanud.

Vaatamata korduvatele katsetele asulapaiga vanust määrata, jäi seni ebaselgeks, millal täpselt viikingid saarel tegutsesid. Radioaktiivse süsiniku meetodil saadud tulemused olid ebatäpsed ja kohati isegi vasturääkivad. Viikingid võisid saarel jõuda nii 8. sajandi kui ka 11. sajandi lõpus.

"Selles ei ole midagi imestusväärset, sest radiosüsiniku meetod põhineb samuti mitmel eeldusel. Heal juhul annab see mitmekümne kuni mitmeaastase täpsusega tulemuse," selgitas Alar Läänelaid, Tartu Ülikooli dendrokronoloog. Puude aastaringidel põhinevat dendrokronoloogilist meetodit polnud võimalik kasutada, sest puudus võrdlusskaala. (Loe kommentaari täies mahus).

Taevas tuleb appi

Hiljuti ajakirjas Nature avaldatud töö raames mõistis Michael Dee kolleegidega, et appi saab võtta kosmilised jõud. Tüüpiliselt on süsinik-12 ja selle radioaktiivse isotoobi süsinik-14 suhe atmosfääris võrdlemisi samasugune. Peaaegu sama palju, kui radioaktiivset isotoopi laguneb, tekib seda ka atmosfääris kosmiliste kiirte mõjul juurde.

Eelmise kümnendi alguses avastasid aga Jaapani teadlased eesotsas Fusa Miyakega aga, et mõnel aastal on talletunud puude aastaringides radioaktiivset süsinikku erakordselt palju. "Neid juhtumeid pole kuigi palju. Viimase 10 000 aasta jooksul on seda juhtunud teadaolevalt vaid kolm või neli korda," sõnas Michael Dee.

Tõenäoliselt saab neid seostada ülitugevate päikesetormidega või kaugelt avakosmosest pärit ülienergeetiliste kosmiliste kiirtega. Maa atmosfääri tabab nende vältel tavapärasest kordades rohkem laetud osakesi. Õnneliku kokkusattumusena võis seda näha ka 993. aastal. Jälg erakordsest sündmusest jäädvustus üle terve planeedi kasvavatesse puudesse.

L'Anse aux Meadows puutükkide eri aastaringide radioaktiivse süsiniku sisalduse määramisel leidsid teadlased, et puud langetati täpselt 28 aastat pärast päikesetormi – tõenäoliselt 1021. aasta hilissuvel või sügisel.

"Sa võid muidugi öelda, et meil vedas väga-väga palju. Taolistele sündmustele viitav signaal muutub atmosfääris üpris kiiresti tavapärasest tasemest eristamatuks, ent tähtis on, et meie jaoks on järeldused kaljukindlad," kinnitas Dee.

Oluline täpsustus

Uurimusega otseselt mitte seotud ja viikingitele keskenduv arheoloogiadoktor Marika Mägi arvates on tegu olulise täpsustusega. "Ameerika avastamise retki on seni dateeritud umbmääraselt aasta 1000 ümbrusesse. Tagantjärele vaadates võib see olla seega esmapilgul väike ajavahe, aga 20–25 aastat on ju tegelikult terve inimpõlv," märkis arheoloog.

Vahe varemarvatuga võib olla tema sõnul veelgi suurem, sest pigem oletati, et retked Ameerika rannikule leidsid aset 10. sajandi lõpukümnendeil. "Nii täpne dateering lubab asetada sõidud teadaolevasse poliitilisse konteksti, ilmselt aitab võrdlusmeetodina kaasa ka mõne teise saagasündmuse täpsemale dateerimisele jne," lisas Mägi.

Tulemust pidas muljet avaldavaks ka Alar Läänelaid. "Nature'i artikkel näitab veel kord, millise täpsuseni võib jõuda tänapäevaste teadusmeetodite rakendamisel mitmesuguste ajaloo- ja ühiskonnasündmuste uurimisel," kinnitas dendrokronoloog. Paraku on kasutatud analüüsimeetod tema hinnangul liiga kallis, et seda saaks hakata kasutama Eestis kogu aeg.

Analüüsitehnika samale kitsaskohale viitas Michael Dee.

Laiem mõju ja Eesti viikingid

Nii Eestis kui ka mujal Läänemere maades oli 1000. aasta ümbrus suure muudatuse periood. "Itta suunduv kaugkaubandus kuivas mõneks ajaks kokku, kaubitsemiskohti ja linnuseid jäeti maha. Eesti naabermaades oli see võimu konsolideerumise ja ühiskonna kristianiseerumise periood, mis ilmselgelt mõjutas ka meie alasid, kasvõi juba rahvusvahelise poliitilise tausta kaudu," märkis Marika Mägi.

Millal täpsemalt mingid sündmused vahemikus umbes 980–1050 toimusid, pole enamasti teada. "Võimalik, et järjest täpsustuvad dateerimismeetodid suudavad tulevikus seda perioodi paremini valgustada," lisas arheoloog. Samas pole mõtet tema sõnul oodata, et muististe aasta täpsusega dateerimisel oleks sama kaaluga kui L'Anse aux Meadows'is.

Viikingite koloonia oli teadaolevalt kasutuses lühikest aega. Mõni Eesti viikingiaegne linnus, nagu Rõuge või Iru, aga aastasadu. Meetodit kasutades saaks sel juhul teada ühe juhuslikult säilinud puutüki jaoks langetatud palgi täpse langetamisaasta.

L'Anse aux Meadows puhul saadud tulemus on Michael Dee sõnul aga silmi avardav ja paneb kujutlusvõime lippama. "See on esimene kindel tõend eurooplastest Ameerikas enne Kolumbust ja ühtlasi ka vanim tõestatud juhtum, kus inimkond suutis ületada Atlandi ookeani. See on juba iseenesest vapustav saavutus," laiendas kaasprofessor.

"Aastatuhandeid lahus olnud tsivilisatsioonid said lõpuks taas kokku. See võis viia nakatumiseni uute haigustega, kuid ka loomade ja põllukultuuride vahetamiseni. Meil on nüüd parem aimdus, millal ja kust saame hakata sellest jälgi otsima," lisas Dee.

Järgmise sammuna oleks tema sõnul põnev selgitada, kas viikingite retk Ameerikasse jäi ühekordseks ja lühiajaliseks või õnnestus neil seal pikemaks ajaks kanda kinnitada.