Arheoloogide sõnul oli suur muistne puuhoone umbes 14 meetri pikkune, kaheksa meetri laiune ja kuni 12 meetri kõrgune. Nende hinnangul pärineb pühamu kaheksanda sajandi lõpust ning seal jäeti suvisel ja talvisel pööripäeval jumalatele ohvriande, vahendab Live Science.

Vanapõhja kultuur sai kuulsaks ja isegi kurikuulsaks sajand hiljem viikingite kõrgajal. Skandinaavia viikingite kauba- ja rüüsteretked sagenesid, kuid nad hakkasid ka Euroopas, Islandil, Gröönimaal ja Kanadas rannikualasid püsivalt hõivama.

Bergeni Ülikooli muuseumi arheoloog Søren Diinhoffi sõnul on kõnealune pühapaik esimene Norra aladelt leitud vanapõhja tempel. Varem on leitud sarnaseid ehitisi Rootsist ja Taanist.

Vanapõhjalased hakkasid taolisi suuri n-ö jumalakodasid ehitama kuuendal sajandil. Võrreldes varasemate lihtsate ja sageli vabas õhus asunud pühapaikadega, olid jumalakojad tunduvalt keerukamad. Ühtlasi väljendasid ehitised Diinhoffi sõnul usku varasemast tugevamalt. Ta oletab, et muinaspõhja ühiskonnas kerkis esile mingi teatud klass, kes ehitas puittempleid oma uskumuste näitamiseks.

Jumalakoda

Arheoloogid leidsid muistse pühamu vundamendi kuu aja eest Lääne-Norras Ose-nimelises väikeses mereäärses külas. Päästekaevamisi tehti maatükil, kuhu kerkib lähitulevikus uusarendus.

Tööde käigus leidsid arheoloogid jälgi umbes 2000–2500 aasta tagusest varajasest põlluharijate asustusest. Muude leidude seas tulid välja kahe pikihoone jäänused. Diinhoffi hinnangul olid need kunagi ühe pere ja nende loomade väikese talumajapidamise peahooned.

Ose jumalakoja jäänused pärinevad aga pikihoonetest hilisemast ajast. Toona kerkis piirkonnas esile rikastest perekondadest koosnev ülikutekiht, mis annab tunnistust, et Skandinaavia ühiskonnad hakkasid siis tihedamalt lävima Rooma keisririigi ja germaani hõimude rohkem kihistunud ühiskondadega. Rooma rauaajal haarasid ülikud Diinhoffi sõnul usutalituse üle kontrolli.

Ühiskondliku muutuse järel muutus ka vanapõhja usutalitus senisest ideoloogilisemaks ja organiseeritumaks. Ose jumalakoja ehitusel võeti malli välismaal nähtud kristlikest basiilikatest, seletab arheoloog. Nii sai tüüpiline vanapõhja pühakoda endale viilkatuse kohale varakristlikele kirikutele omase äratuntava kõrge torni.

Ehkki puuhoone ise on ammu kadunud, annavad tugipostidest jäänud augud aimu hoone omaaegsest kujust. Sealhulgas on alles jäljed ka torni toestanud keskmistest ümaratest tugipostidest, mida kasutati Diinhoffi sõnul ainult jumalakodade ehitamisel.

Muistne kultus

Ose küla leiukoha omaaegsest eesmärgist annab aimu toiduvalmistamiseks mõeldud tuleasemete suur hulk. Neis valmistati toitu usutalituse sööminguteks. Samuti leidsid arheoloogid hulganisti loomaluid, mis viitab omaaegsetele ohvritalitustele.

Leiukoha lähistelt leiti mõne aasta eest ka suur valge fallosekivi. Mehe suguelundit sümboliseeriv kivi oli Søren Diinhoffi sõnul arvatavasti seotud vanapõhja viljakusrituaalidega.

Jumalakojas endas peeti aga arvatavasti tähtsamaid usukalendri pidustusi. Näiteks pühitseti seal suvist ja talvist pööripäeva. Talitustel ohverdati puidust jumalakujudele liha, jooke ja vahel väärismetalle, näiteks kulda. Puukujud kujutasid enamasti sõjajumal Odinit, tormijumal Thori ja viljakusjumal Freyri. 

Kuna jumalad said pidustustest osa võtta vaid vaimude kujul, maiustasid toidu ja jookidega hoopis nende kummardajad. Diinhoff oletab, et pühapaigas toimunud pidustused olid seetõttu lõbusad söömingud.

Kui Norra kuningad 10. sajandil ristiusu vastu võtsid, surusid nad vanapõhja senise ususüsteemi maha. Usuvahetuse käigus lammutasid ja põletasid nad ka varasemaid pühakodasid, et teha teed uutele ristiusu kirkutele. Seni pole aga Diinhoffi sõnul leitud tõendeid, et Ose jumalakoja oleks selles puhastusliikumises kannatanud. Hoone kadumise põhjus peab tema sõnul selguma veel tulevastes uuringutes.