Tänapäevase Põhja-Tansaania vulkaanituhaga kaetud maastikul tatsas 3,7 miljoni aasta eest senitundmatu liigi esindaja. Aastamiljonite jooksul kivistusid nii tuhk kui ka sellesse jäetud jäljed. Kui need 1978. aastal avastati, peeti neid ekslikult karujälgedeks, vahendab ScienceAlert.

Päris kõik siiski karuteooriaga ei nõustunud. California Ülikooli antropoloogid Tim White ja Gen Suwa osutasid 1987. aastal, et Laetoli A leiukoha mõistatuslikke jalajälgi saab ammendavamalt kindlaks määrata alles peale seda, kui need on täielikult puhastatud ja külgvaatest läbi uuritud.

Enam kui 40 aastat peale jälgede leidmist võtsid Ohio Ülikooli antropoloog Ellison McNutt ja kolleegid White'i ja Suwa soovitust kuulda. Nad võrdlesid viit järjestikust muistset jalajälge baribalide (Ursus americanus), šimpansite (Pan troglodytes) ja inimeste jälgedega.

McNutti ja kolleegide analüüs viitab, et jäljed jättis kahejalgne, kuid senitundmatust liigist inimahv. Tema jäljed erinesid selgelt samast piirkonnast leitud teise omaaegse inimliigi esindaja jälgedest.

Laetoli jäljerada on liikide poolest üldse kirju: 18 400 loomajälje seast leiab nii hüäänide, kaelkirjakute, jaanalindude kui ka muistsete inimlaste jälgi.

Kivistunud jalajälgi, muistseid luustikke ja kadunud liike on omavahel kokku viia keeruline. Sellegipoolest on uurijad nüüd üsna veendunud, et leiukohtade G ja S jalajäljed jättis Australopithecus afarensis ehk sama liik, kuhu kuulus tuntud muistne inimene Lucy. A. afarensisele omistatud jäljerida viitab, et kõndijal oli pikkust 111–168 sentimeetri jagu.

Seevastu paistab A leiukoha jäljejätja olema lühem: pigem umbes 100 sentimeetri pikkune. See võib küll tähendada, et tegu oli noorukiga, ent uurijad ise leiavad, et luumorfoloogilised erinevused seda ei kinnita.

Mõõtude poolest meenutasid jäljed tõepoolest karu jälgi, sest jalalaba paistis olema ebatavaliselt lai ja lühike. Mõistatuslikul liigil oli selgelt eristuv suur varvas, pikk teine varvas ja lai kand. Šimpansitel ja karudel seevastu on suhteliselt kitsad kannad. Karu-teooria vastu räägib ka karude komme kõndides käppi rohkem harali hoida ja tõik, et jälgedel polnud küünistest märkigi.

Leiukoha A jäljed kõnelesid ka kahejalgse tatsaja kummalisest liikumisest: muu hulgas astus ta vahel küljelt küljele ristise sammuga ja asetas laba maha kand ees. Selle tulemusel asus vasak jalajälg rohkem paremal pool kui parema jala jälg ise ja vastupidi.

On ka võimlik, et ebahariliku kõnnaku tingisid mingid spontaansed olukorrad kõndija teekonnal: näiteks võis tal mõnes kohas olla oht kukkuda. Võib-olla mõjutas kõnnakut maapind, kuid ega inimesedki ole tuntud oma ühtlase kõnnaku poolest: vahel kipub ka nüüdisinimene eriti noores eas keksima või kikivarvul käima.

Suure varba jälg eendus muistsel kõndijal küljele välja rohkem kui tänapäeva inimesel, ent vähem kui šimpansil – see võib uurijate sõnul olla märk okste haaramiseks sobivatest varvastest. Samuti viitab võimalik kõrgem jalavõlv, et kõndija suutis liigutada ka oma labajala keskosa, mis tuleb puude otsas ronimisel samuti kasuks.

Uuringuga koos avaldatud kommentaaris osutab Max Plancki Instituudi paleoantropoloog Stephanie Melillo, et Etioopiast leitud Burtele jalakivististel olid samasugused haaramisvõimeliste jalgade tunnused, näiteks labale vastu pööratav varvas. Siiski on uue liigi esindaja suur varvas selgelt suurem kui tema teine varvas ning pole teada, kas varvaste mõõdud erinesid kuidagi liigi isendite vahel,

1970. aastatel oli A. afarensis kõige varajasem teadaolev nüüdisinimese eellane, mistap arvasid uurijad toona, et tegu oli meie otsese esivanemaga. Aastakümnete jooksul leitud kivistised näitasid, et inimese sugupuu on palju keerulisem, ja et mitu erinevat inimlaseliiki elasid ühel ajal kõrvuti. Äsjane uuring pakub sugupuusse välja aga järjekordse haru.

Lõpuks järeldavad McNutt ja kolleegid tõendusmaterjali põhjal, et 3,7 miljoni aasta eest liikus Aafrikas ringi mitut liiki inimlasi, kelle kondimootor toetus väga erineva kujuga jalalabadele.

Teadustöö avaldati ajakirjas Nature.