Äsja kaardistatud 478 leiukohas elasid inimesed umbes aastate 1400 e.m.a–1000 m.a.j paiku. Ilmnes, et asulate kavandamisel võeti arvesse ka toonaste kogukondade kosmoloogilisi arusaamu. Asulapaigad kujundati läheduses asuvate mäetippude või Päikese kaarja teekonna järgi. See viitab, et toonases ehituskunstis oli ehitiste suunal sümboolne tähendus, vahendab Gizmodo.

Uurijad liigitasid leiukohad arhitektuurilise korrastatuse põhjal viite rühma, oletades, et iga rühm vastab erinevale ajavahemikule. Kõiki leiukohti iseloomustavad ristküliku- või ruudukujulised vormid. Arheoloogide oletamisi võeti nende kujundamisel eeskujuks San Lorenzos asuv olmeekide leiukoht. Viimase keskel paiknes ristkülikukujuline ala, mida võidi kasutada ühiskasutuses oleva väljakuna.

Uuringu juhtivautori ja Arizona Ülikooli arheoloogi Takeshi Inomata sõnul andis töö uut teadmist ligi 500 nii-öelda tüüpprojekti järgi ehitatud ristkülikukujulise kompleksi avastamise näol. Kolme aasta eest polnud teadlastel nende olemasolust aimugi. Nüüd sunnib avastus Inomata sõnul teadlasi muistse Kesk-Ameerika eluolu ümber mõtestama.

Seni kättesaamatu täpsus

Uurimisrühm jäädvustas leiukohtade peidetud struktuurid üles õhust lidari abil. Lidariga saavad arheoloogid teha täppismõõtmisi näiteks maakerke muutuste kohta. Enam ei takista mõõtmist ka paks mets, sest lidari laserkiired suudavad tungida läbi puuvõra ja peegelduvad siis detektorisse tagasi.

Aastal 2020 teatasid Inomata ja kolleegid, et avastasid lidari abil Mehhikost Aguada Fenixi leiukohast maiade kunagise monumendi. Nüüdseks on nad sealkandis lidariga seiranud üle 2000 aasta ulatuvat arhitektuuripärandit.

Uuritud muinasasulate rajajaid tuntakse laiemalt olmeekide ja maiadena, kuigi teadlastel on võtta palju täpsemaid nimetusi. Näiteks elasid Mehhiko aladel kunagi tšontali keelt kõnelevad Ida-Tabasco elanikud ja zoke keelt kõnelevad Lääne-Tabasco ja Veracruzi elanikud.

Arheoloogidel oli enim abi olmekite leiukohtade kaartidest. San Lorenzo kesklinn on piirkonna vanim pealinn, mistõttu usuvad uurijad, et just see paik võis olla põlisasukatele omaaegne eeskuju, kuidas üldse asulat rajama peaks.

San Lorenzo olmekite leiukohta on juba palju uuritud. Uue uurimuse olulisem panus seisneb väiksemate asulate ülesehituse eeskujule osutamises. Inomata sõnul on San Lorenzo ümbrus tänapäeval küll üsna avatud ja asustatud, kuid nii mõnigi väiksem leiukoht peitis end seni sõna otseses mõttes inimeste silme all.

Ühtekokku annavad ligi 500 muinasasulat arheoloogidele aimduse, kuidas San Lorenzo piirkonna kunagised kogukonnad toimisid. Inomata sõnul on uuringul kaks olulist tulemust. Esiteks teavad arheoloogid nüüd paremini, kuidas monumentaalsed ehitustööd sealkandis ajapikku arenesid. Teiseks osutavad asulate planeeringud, et seal elanud ühiskond oli pigem võrdne kui kihistunud.

Inomata sõnul arvasid arheoloogid seni, et mahukaid ehitusprojekte võtsid ette vaid kihistunud ühiskonnad, kus võim oli ülikute ja üksikute valitsejate käes. Nüüd on tema sõnul selge, et suuri ja üsna standardse ülesehitusega ehitisi võisid luua ka võrdsemad kogukonnad. Inomata veendumus põhineb osalt tõigal, et paljudes leiukohtades polnud suuri püsivaid eluruume.

Järgmiseks kavatseb uurimisrühm leiukohad omal jalal läbi käia, et lidari jäädvustatut kinnitada. Seni on arheoloogid ise külastanud vaid viiendikku leiukohti. Ehkki juba nende paikade andmed on uurijate sõnul paljulubavad, lubaks täiendavad uuringud paremini mõista muistse olmeegi ja maia ehituskunsti piirkondlikke eripärasid.

Lidar ise on arheoloogide jaoks aga revolutsiooniline uurimisvahend. Uuringuga mitte seotud Albany-SUNY Ülikooli arheoloogi Robert Rosenswigi sõnul annab kõnealune uuring aimu arheoloogia tulevikust. Võrreldes varasemate meetoditega paljastab lidar Rosenswigi sõnul muistseid ehitisi palju täpsemalt ning sobib kasutamiseks hõreasustuse ja lopsaka taimkattega aladel.

Uuring ilmus ajakirjas Nature Human Behavior.