Maiade linna Tikali tuntakse sealsete suurejooneliste paleede ja templite poolest. Ometi olenes suurlinna käekäik millestki palju tagasihoidlikumast: puhtast veest.

Hiljaaegu leidsid uurijad ühest Tikali suuremast veehoidlast vulkaanilist mineraali, mis püüab kinni mikroobe ja raskemetalle. Kuna mujal veehoidla ümbruses sellist materjali ei leidu, oletavad uurijad, et see pandi sinna tahtlikult vee filtreerimiseks, vahendab Science.

Avastus läheb vastuollu teadlaste senise arusaamaga, et muistses maailmas arenes tehnoloogia kiiresti vaid Kreekas, Roomas, Egiptuses ja Hiinas, märgib uuringu kaasautor Cincinnati Ülikooli arheoloogiline geoloog Kenneth Tankersley. Vee puhastamises olid maiad tema sõnul oma kaasaegsetest rahvastest aastatuhande jagu ees.

Hiilgav linn

Guatemala põhjaosas paiknev Tikal õilmitses üle 1000 aasta ning selle kõrgajal 700. aasta paiku elas seal arvatavasti üle 45 000 inimese. Cincinnati Ülikooli geoarheoloogi Nicholas Dunningu sõnul oli Tikal maiade linnadest üks tähtsamaid.

Hiilgava linna elanikel tuli aga tihti rinda pista põuaga. Lahenduseks hakkasidki maiad vett hoidlatesse talletama, ent tagama ka selle joogikõlblikkuse. Dunningu sõnul kergendasid maiad end oma aias, mistõttu polnud hoidlasse jõudev vesi ilmselt kuigi puhas.

Mõne aasta eest uuris Dunning koos kolleegidega Tikali veehoidlate setteid. Uurijate üllatuseks sisaldas ühe suurema veehoidla Corrientali vesi teistest tunduvalt vähem raskemetalle, mürgiseid vetikaid ja fekaalreostusega seotud mineraali.Uurimisrühm oletas, et maiad filtreerisid kuidagi selle vett

Täpsema selguse saamiseks vaatlesid uurijad lähemalt hoidla põhjasetteid. Esimesena viitasid võimalikule muistsele filtrile kvartskristallid. Uurimisrühm avastas neli selget kvartskristallikihti, mis kõik olid mõne sentimeetri paksused ja koosnesid pruunikatest imetillukestest kristallidest. Säärased liivaterasuurused terad filtreerivad küll vett, ent ei püüa kinni kõiki kahjulikke mikroobe.

Veehoidla kvartsi lähemalt uurides avastasid teadlased, et selles leidus hajusalt veelgi väiksemaid kristalle – tseoliite. Sedalaadi vulkaaniline mineraal suudab tänu oma poorsusele puhastada vett ühtaegu nii mikroobidest kui ka raskemetallidest. Tseoliite kasutatakse filtrites laialt tänapäevalgi.

Tõsi, muistsed maiad kivimist tseoliite arvatavasti ei leidnud. Teadlased oletavad aga, et maiad mõistsid kvartsi- ja tseoliidirikka kivimi puhastavat mõju. Arvatavasti tõid linnaelanikud kõnealuse kivimi oma veehoidlasse Tikalist umbes 30 kilomeetrit kirde poolt, kus vesi oli puhtam ja parema maitsega.

Kahjuks pole Dunningu sõnul säilinud otseseid tõendeid selle kohta, milline Corrientali veefiltrisüsteem päriselt välja nägi. Samas oletavad uurijad, et filtreerivaid kive võisid hoidla sissevoolukohast ülesvoolu vee all hoida punutud pilliroomatid. Ilmselt uhtusid tormijärgsed tulvaveed mattide ja kivide konstruktsiooni aeg-ajalt minema. See seletaks, kuidas jõudsid kvartsi- ja tseoliidikihid veehoidla põhja.

Avastusest kirjutatakse ajakirjas Scientific Reports.