Kujutlegem muistseid kütt-korilasi luuramas tasahilju vikunjakarja Andide mäestiku metsikus looduses. Arvatavasti heitsid nad vilunult saagi suunas odasid, tabades mõnd vikunjat ja sundides ülejäänud karja laiali jooksma. Alpakade metsikud sugulased vikunjad langesid tabamuste all ning nii mees- kui ka naiskütid kogunesid saaki üle vaatama.

Äsja kirjeldatud hüpoteetiline kujutluspilt läheb teravalt vastuollu teadlaste senise arusaamaga muistsetest küttidest ja korilastest. Levinud on ettekujutus, et jahil käisid ainult mehed, ning et naised korjasid samal ajal taimi ja ürte.

Hiljuti avastatud 9000 aasta vanuse naisküti hauapaiga ning teiste küttide matmispaikade analüüs näitab aga midagi muud. Tuleb välja, et muistses Ameerikas küttisid naised suuri saakloomi meestega ühtmoodi, vahendab Live Science.

Värske uuringu põhiautori California Ülikooli antropoloogi Randy Haasi sõnul viitab avastus, et tänapäevased soorollid pole tingimata loomulikud ega ajalooliselt ainuvõimalikud.

Haas osales 2013. aastal Andides veel ühtedel väljakaevamistel. Toona rääkis kohalik põliselanik uurijatele, et nende väljakaevamispaiga lähedal leidub laiali pillutatuna hulganisti muistseid kivitööriistu. Viis aastat hiljem suundus Haas ühes oma uurimisrühmaga asja uurima Wilamaya Patjxa nimelisse väljakaevamispaika.

Ehkki hiljem tuli Wilamaya Patjxast välja rohkemgi matuseid, leidsid uurijad 2018. aastal esialgu kuue inimese säilmed. Kahele surnukehale kuuest oli hauapanusena kaasa antud jahiriistu, ent Haasi uurimisrühmale pakkus erilist huvi just üks jahivarustusega maetu.

Leidmisjärjekorras kuues surnukeha maeti umbes 9000 aasta eest. Haasi sõnul oli viimasele pandud hauda kaasa eriti rikkalik esemekogu, sealhulgas odaotsad ja muu jahivarustus. Oletatavasti on tegu kütt-korilasega, kes suri hammaste järgi otsustades 17–19-aastaselt.

Mida pikemale väljakaevamised venisid, seda enam oletasid uurijad, et kuues maetu oli kogukonnas osav kütt ja väga lugupeetud inimene.

Lääne mõttemalli kammitsais

Uuringu kaasautor Arizona Ülikooli antropoloog James Watson oletas esimesena, et rikkalike hauapanustega maetu polnud üldse meessoost. Võrreldes teiste maetutega olid viimase luud väiksemad, mis viis Watsoni mõttele, et tegu võis olla naisega. Surnukeha hambavalkude analüüs kinnitas seda oletust.

Nüüd tekkis uurijatel küsimus, kas leitud naiskütt oli omas ajas haruldus või oli jahilkäik muistse Ameerika naiste jaoks tavapärane. Vastuse saamiseks kammis uurimisrühm läbi hilis-pleistotseeni ja varase holotseeni kütt-korilaste matuste kohta leiduva teaduskirjanduse. Jutt käib seega umbes 11 700 aasta tagusest ajast.

Teadlased leidsid teateid ühtekokku 429 luustiku kohta 107 muistses matmispaigas üle Ameerika mandri. Neist maetutest 27-le, sealhulgas 11 naisele ja 15 mehele, oli teise ilma kaasa pandud suurte saakloomade küttimiseks mõeldud varustust. Täpsema statistilise analüüsi järgi võisid muistses Ameerikas olla 30–50 protsenti küttidest naised.

Uuringut kõrvalt hindava Nevada Ülikooli antropoloogi Marin Pilloud' sõnul näitavad autorid veenvalt, et leitud naine oli tõepoolest vilunud kütt, ning et põlisameeriklaste seas olid naiskütid tavalised. Pilloud lisab, et kui jahiriistad oleks leitud mehe luustiku juurest, oleks meest ju kahtlemata kütiks peetud.

Seega tõdeb Pilloud, et paljudes kultuurides ei jagunenud ega jagune praegugi soorollid samamoodi kui Läänes. Tema sõnul ei tohiks Lääne uurijad teisi kultuure uurides jääda kinni oma harjumuspärastesse soorolli-kujutelmadesse. Ehkki muude kütt-korilaste kultuuride kohta võrreldav info puudub, ei välista Pilloud, et naiskütte leidus mujalgi.

Artikkel ilmus ajakirjas Science Advances.