Vahetult enne transsi pöörasid koopasse kogunenud tšumašid oma pilgud arvatavasti koopalakke. Kiviselt laepinnalt vaatasid neile vastu punase värviga joonistatud hooratas ja suuresilmne ööliblikas, vahendab LiveScience.

Värske uuringu järgi sümboliseerib salapärane hooratas õrna ja valge värvi lille Datura wrightii õit. Tegu on tugevalt hallutsinogeense taimega, mida tšumašid tarvitasid nii rituaalides kui ka ravitsemisel ja vaimudega suhtlemisel. Ööliblikas on arvatavasti aga üht teatud liiki suru, kes lendab peale Datura õienektari tarvitamist ringi justkui joobnult.

Koopa lakke kinnitatud äranäritud nätsakad kinnitasid, et koopas leidsid tõesti aset omaaegsed narkorännakud. Kuni 400 aasta vanused klombid ehk närimistubakarullid sisaldasid Datura õites leiduvaid meelemürke skopolamiini ja atropiini.

Uuringu autorite sõnul on kinnitatult tegu esimese maalingutega koopaga, kus leidub jälgi hallutsinogeensete ainete tarvitamisest. 

Koopamaalijad ise polnud maalinguid tehes siiski arvatavasti narkouimas. Uuringu juhtivautori Kesk-Lancashire'i Ülikooli arheoloogi David Robinsoni sõnul muudab Datura inimesed maalimiseks liiga nõdraks. Pigem pidid koopamaalingud looma meeleolu umbes samal moel nagu pühapildid kirikus. Lisaks aitasid ilmselt pildid transsiminejatel lilleõie mõju ja meelemürgi ühise tarvitamise traditsiooni paremini mõista.

Täiskasvanuks saamise riitus

Arheoloogid said koopamaalingutest teada 1999. aastal, mil looduskaitseala töötajad leidsid kõnealusest koopast hooratta ja putuka kujutised. Mõlemad olid joonistatud kogu maailmas koopamaalinguteks kasutatud punaka mineraali ookriga.

Esmapilgul ei meenuta vähem kui poole A4 suurusele paberilehele mahtuv õis Daturat kuigivõrd, ent siinkohal vaidleksid botaanikud vastu. Rahvapäraselt "jimsonirohuks" ja "inglipasunaks" kutsutud lilleõis rullub lahti päikesetõusu ja -loojangu aegu, sest siis saabuvad putukad õit tolmeldama. Päevavalges rullib õis end kokku tagasi. Autorid oletavad, et koopamaaling kujutabki Datura õie avanemist.

Uurijad teadsid ajalooürikute ja antropoloogide töö põhjal juba varem, et tšumašid kasutasid Daturat nii oma riitustel kui ka argielus. Ajaloolased oletavad, et õit kasutati üleloomulike ravitsejavõimete omandamiseks, kaitseks halbade üleloomulike juhtumiste vastu, vaimude tõrjeks, tulevikku piilumiseks ning kaotatud esemete leidmiseks. Eeskätt otsiti sellest abi aga erinevate vaeguste ravis.

Valgeid õisi lisati ka toloache-nimelisse tõmmisesse, mida tarvitati poiste, ent vahel ka tüdrukute täiskavanuks saamise riitustel. David Robinsoni sõnul astus noor inimene transsiviivat tõmmist juues sümboolselt täiskasvanute leeri.

Datura riituste kohta põhjalikumate järelduste tegemiseks vajasid Robinson ja kaasuurijad siiski rohkem tõestusmaterjali kui koopamaalingud. Niisiis pöörasid nad oma pilgud koopalae pragudesse topitud salapäraste närimistubakarullide poole. Edela-Ameerika leiukohtadest varemgi tuttavad tubakarullid sisaldasid enamasti toitaine- ja stimulandirikkaid taimi nagu yucca't, agaavi ja tubakat. Praegusel juhul paljastas Hooratta koopa rullide kolmemõõtmeline digitaalmikroskoopia, et needki rullid käisid tõenäoliselt inimeste hamba alt läbi.

Robinsoni sõnul katsid rulle purihamba jälgi meenutavad süvikud, millest võis järeldada, et rullid pandi suhu ja neid näriti. Samuti olid rulli kiud kokkukleepunud ehk need olid vahepeal niiskust saanud, näiteks puutunud kokku inimese süljega. Keemiline analüüs paljastas, et rullid sisaldasid ka Datura hallutsinogeenseid koostisosi atropiini ja skopolamiini. Elektronmikroskoobi all sai veel selgeks, et rullid koosnesid Daturast, üks rull ka yucca'st.

Koopa enese kohta tegid uurijad raadiosüsiniku meetodil kindlaks, et seda kasutati vahelduva eduga umbes 17. sajandist 19. sajandi lõpuni. Koobas leidis rakendust mitmel otstarbel. Arheoloogide leitud odaotsad ja noolevarre sirgenduskivi viitavad, et koopas võidi valmistada jahivarustust. Koopast on leitud ka jahvatatud seemneid ja loomajäänuseid, mis osutavad, et koopas tehti süüa, söödi üheskoos ja säilitati toitu.

David Robinsoni sõnul purustab avastus igal juhul kujutelma üksildasest šamaanist, kes koopaüksinduses midagi müstilist kogeb. Tegu oli kogukonna ühiskasutuses paigaga. Arheoloog lisas, et tšumašide järeltulijad kasutavad seda kohta veel tänapäevalgi.

Artikkel ilmus Ameerika Ühendriikide teadusakadeemia toimetistes.