Surnuhääli kuulvad meediumid lootsid noorena maailma mõtestada

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Selgeltnägemine ja -kuulmine on olukorrad, kus nähtut või kuuldut peetakse märgiks surnute vaimudest. Autor/allikas: Stefano Corso/Flickr (CC BY-NC-ND 2.0)

Kahe Briti teadlase uuring osutab, et teistest tõenäolisemalt kuulevad oma peas hääli inimesed, kes keskenduvad oma tegevusele jäägitult. Samuti need, kes kogesid juba lapsena ebatavalisi helikogemusi või on üldiselt kuulmishallutsinatsioonidele vastuvõtlikumad. Kõiki neid jooni kirjeldavad enda puhul eeskätt end meediumina määratlevad inimesed.

Religiooniantropoloogidele ja patoloogiliste hallutsinatsioonide uurijatele pakuvad spiritualistlikud kogemused suurt huvi. Sääraste kogemuse alla käivad nii selgeltnägemine kui ka -kuulmine ehk olukorrad, kus nähtut või kuuldut peetakse märgiks surnute vaimudest, vahendab ScienceAlert.

Täpsemalt huvitab teadlasi, miks osa helikogemustega inimesi peab kogetut üleloomulikuks, aga teine osa tunneb muret oma vaimse tervise pärast. Uuringu ühe autori Northumbria Ülikooli psühholoogi Peter Moseley sõnul kirjeldavad sensitiivid oma helikogemusi pigem positiivselt. Samuti algasid sensitiivide kogemused nende endi sõnul juba lapsepõlves ja nad oskavad ise oma kogemusi juhtida.

Moseley sõnul on oluline mõista, kuidas meediumite enda juhitud helikogemused välja arenesid. Sedasi võivad teadlased paremat aimu saada ka vaimsete häiretega kaasas käiva ja kontrollimatu häälte kuulmise olemusest.

Moseley ja Durhami Ülikooli psühholoog Adam Powell tegid asjas selguse saamiseks küsitluse, kus kutsusid osalema 65 selgeltkuulvat meediumit Ühendkuningriigi riiklikust spiritistide liidust. Lisaks värbasid nad ühismeedia kaudu katses osalema 143 tavainimest. Kahe rühma võrdluses pidi ilmnema, mis ikkagi eristab hääli kuulvaid sensitiive üldisest elanikkonnast, kes enamasti hääli ei kuule.

Kõikide vastanute peale väitis 44,6 protsenti sensitiive end iga päev hääli kuulvat. Veel 79 protsenti pidas helikogemusi osaks oma tavaelust. Kuigi enamik väitis end hääli kuulvat omaenda peas, kuulis 31,7 protsenti enda sõnul ka väljast poolt tulevaid hääli.

Kahe rühma vastused erinesid märkimisväärselt. Võrreldes tavainimestega uskusid meediumid palju sagedamini üleloomulikku. Samuti huvitas sensitiive vähem, mida teised nendest arvavad.

Üldiselt väitsid meediumid, et kuulsid hääli esimest korda noores eas, keskmiselt 22-aastaselt. Samuti kogesid nad enda sõnul ülimat keskendumist. See tähendab, et mõttetööd tehes või teadvuse muutunud olekus suutsid nad ümbritseva maailma mõttes otsekui välja lülitada. Lisaks esines neil enda sõnul tavainimestest sagedamini hallutsinatsioonilaadseid kogemusi.

Uurijate sõnul väitis enamik sensitiive, et polnud spiritismist enne oma esimesi kogemusi üldse kuulnudki. Sageli jõudiski sensitiiv esimest korda spiritismini, kui otsis endaga juhtunu kohta vastuseid.

Tavainimestel seostus ülim keskendumine samuti tugevalt usuga üleloomulikku. Samas polnud tavainimesed enda sõnul pea üldse kuulmishallutsinatsioonide vastuvõtlikud. Mõlemas rühmas uskusid inimesed üleloomulikku sama palju ja olid nägemishallutsinatsioonidele ühtmoodi vastuvõtlikud.

Uurijate sõnul viitavad tulemused, et inimesed ei hakka surnute hääli kuulma lähikondsete eeskujul ega suurest usust üleloomulikku. Pigem kuulevad inimesed esmalt hääli ja pöörduvad alles seejärel spiritismi rüppe, sest spiritism pakub nende kogemusele seletust ja aitab seda lahti mõtestada.

Adam Powelli sõnul pakuvad spiritismi uskumused inimestele tuge: seletuse saavad nii lapsepõlve üleloomulikud kogemused kui ka sensitiivitöös ette tulevad sagedased helinähtused. Ta lisab, et helikogemused tekivad pigem teatud isikukalduvuste või varajaste vaimsete võimete tagajärjel, mitte innukast usust surnutega kõnelemisse.

Uurijate sõnul võib avastusest abi olla näiteks skisofreeniaga kaasas käivate kuulmishallutsinatsioonide mõistmiseks. Tulevastes uuringutes soovitavad nad vaadelda inimeste vaimsete võimete ja kogemuste taustal ka kultuurikonteksti.

Uurimistulemused avaldati ajakirjas Mental Health, Religion and Culture.

Toimetaja: Airika Harrik

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: