Hallutsinatsioon on millegi läbi elamine või kogemine, mida tegelikult ei ole, selgitas Novaatorile Tartu Ülikooli kognitiiv- ja õiguspsühholoogia professor Talis Bachmann. "Kuuldakse helisid, nähakse midagi hõljuvat või liikuvat, aga tegelikult seda objektiivselt võttes ei ole – see on nii-öelda aju enda vaimusünnitis," selgitas Bachmann.

Hallutsinatsioone võib näiteks kogeda skisofreeniat põdev inimene. Skisofreenia korral on häälte kuulmine sagedasim hallutsinatsioon. Tervel inimesel soodustavad hallutsinatsioonide tekkimist joove või kurnatus.

"Põgusad hallutsinatoorsed elamused on võimalikud ka juhul, kui inimene on kaine ja ei ole kurnatud olekus," lisas Bachmann. Sellisel juhul võib hallutsinatsioone esineda ka seoste tekkimise tõttu. Kui varem esinesid mingid objektid A ja B koos ja hiljem on näiteks A üksi, võib juhtuda, et A tajumine tähelepanu toel kutsub esile ka B hallutsinatoorse ilmumise. Ehkki objekti B tegelikult ei olnud, võib ta siiski ilmuda.

Seega, kui tähelepanu on suunatud fotole õunast ja varem oli sellisel fotol õuna kõrval ka pirn, siis ühtäkki tegelikult üksikut õuna vaadates nähakse hoopis ka pirni.

Uuringu tulemused

Tartu Ülikooli teadlased avaldasid hiljuti ajakirjas Perception artikli, kus uuriti hallutsinatsioone. Täpsemini uurisid nad, kuidas seostuvad tervetel inimestel hallutsinatsioonid metakognitsiooniga.

Metakognitsioon on mõtlemine oma tunnetusprotsessidest. "See on näiteks mõtlemine sellest, kui hästi sa midagi teadvustasid või sisemine arutelu iseendaga, kui kindel sa oled oma antud hinnangus," selgitas Bachmann.

Uuringus osalejatele näidati mehe või naise näo kujutist ning nad pidid vastama, kas esitati mehe või naise pilt ning hindama, milline on nägu ümbritsev ruut, kas see on ergas või mitte. Seejuures mõnel juhul nägu ümbritsev ruut pildil puudus.

Tuleb välja, et 35 osalejast 33 hallutsineerisid vähemalt ühel katsel. Uuringus osalejatelt küsiti, kas nad on kindlad, et nende hinnang nägude kohta on õige. See on metakognitsiooni esimene küsimus.

Mida rohkem inimene hallutsinatsioone koges, seda vähem oli ta kindel oma hinnangus, kas ta nägi meest või naist. "Mida rohkem keegi hallutsineerib, seda vähem ta on kindel keskse tajuülesande täitmises," täpsustas professor. Kui aga katseisik täitis metakognitsiooni teise ülesande – kui kindel ta oli oma taju täpsusele antud hinnangus, siis see hinnang ei seostunud hallutsineerimissagedusega.

"See töö on mõnes mõttes jätk varasematele töödele, kus me näitasime, et ka normaalsel, tervel inimesel võib esineda millegi kogemist, mida tegelikult parajasti ei ole, eelkõige tänu seostamisele."

Uuringu autorid on Sandra Vetik, Kadi Tulver, Diana Lints ja Talis Bachmann.

Kuigi tegemist on alusuuringuga, saab siit edasi minna rakenduslike uuringutega. Näiteks võib uutest teadmistest hallutsinatsioonide kohta kasu olla õiguse valdkonnas. "Võib tekkida küsimus tunnistajate ja süüdistatavate usaldusväärsusest, kas nende antud hinnangud, kui nad meenutavad varasemaid tajusid mingist olukorras, on täpsed, või et seal võiks tegemist olla mingi niinimetatud normaalse hallutsinatsiooniga," märkis Bachmann.

Hallutsinatsiooni mõistesse ei tasu suhtuda üheülbaliselt, sest hallutsinatsioonid ei ole seotud ainult vaimse tervise häiretega. "Peame silmas, et terve inimene, nii muus osas kui vaimselt, võib kogeda midagi, mida tegelikult ei olnud," lausus Bachmann.