"Meile meeldib rääkida psühhoosi puhul, et meelepetted ja hallutsinatsioonid on kõrvalekalle reaalsusest, millega meist igaüks nõustub. Samas ei saa keegi väita, et sa need pole sinu jaoks reaalsed," märkis uurimuse esimene autor Philip Corlett, Yale-i meditsiinikooli psühhiaater ERR Novaatorile antud intervjuus. Hinnanguliselt kogeb hallutsinatsioone – peamiselt hääli ja/või teisi helisid – 60–70 protsenti skisofreeniaga inimestest.

Kuid meelepetted ei iseloomusta vaid neid, kellel on diagnoositud mõni vaimne häire. Maailma terviseorganisatsiooni andmetel kuuleb hääli või kogeb hallutsinatsioone oma elu jooksul hinnanguliselt iga 20. täiesti terve inimene. Seda isegi ilma uimastite, migreeni või väsimuse kaasabita. Meelepetete alla saab liigitada ka näiteks mobiiltelefonide pealetungiga seostavad "kummitusvärinad". Tunde, et telefon taskus vibreerib, kuigi see tegelikult seda ei tee.

Süütumat sorti hallutsinatsioonide tekkepõhjuste uurimiseks otsustas Corlett koos oma kolleegi Albert Powersiga uurida piiripealseid juhte. Inimesi, kes psühhiaatrilist ravi ei vaja, kuid kuulevad enda sõnul oma peas hääli – selgeltnägijaid.

"Meie kolleegid olid selle suhtes alguses mõneti skeptilised. Seega, et päris selge olla, me usume, et nad usuvad end kuulvat midagi ja need hääled on nende jaoks reaalsed, kuid me pole nende tõlgendusega nõus," rõhutas Powers. Lisaks neile kaasasid psühhiaatrid uuringusse skisofreeniaga diagnoositud inimesi ja ka neid, kes polnud enda väitel kunagi oma peas hääli kuulunud.

Osaliselt Pavlovi kuulsatest eksperimentidest inspireeritud katsed ise olid sirgjoonelised. Esmalt näidati katsealustele abstraktseid pilte. Samal ajal mängiti neile kindlat lühikest helitooni. Uurimisalused õppisid ärritajaid omavahel seostama. Aja möödudes hakati neile näitama ainult pilte või lasti neil kuulata hoopis teist tooni. Katses osalejatel paluti anda märku, millal nad esialgset heli kuulsid ja kui kindlad nad endas seejuures olid. Sellega paralleelselt jälgiti nende ajutegevust.

Aeg-ajalt kuulsid helitooni selle puudumisel igasse katserühma kuuluvad inimesed. Kuid selgeltnägijad ja kõrgema psühhoosiriskiga uurimisalused eksisid pea viis korda sagedamini. Samuti olid nad enda valikus keskmiselt neljandiku võrra kindlamad. "Neil näis olevat tekkinud tavapärasest tugevam uskumus, et stiimulite vahel on seos. See on kooskõlas meie igapäevaste tähelepanekutega, et psühhiaatrilise häiretega inimesel on väga raske enda kujutlustest lahti lasta, isegi kui keegi nende ümber nende kogemustega ei nõustu," nentis Corlett.

Ajukuva piltidelt võis näha ebaharilikku ajuaktiivsust muu hulgas väikeajus ja hipokampust ümbritsevas piirkonnas. Piirkondi seostatakse muu hulgas omaenda keha kohta ennustuste tegemise, liigutuste planeerimise ja mälestuste moodustumisega või laiemalt – välismaailma puudutava pildi uuendamisega.

Nii Corlett kui ka Powers loodavad, et tulemused annavad vihjeid mitmete vaimsete häirete raviks. „Näiteks saab kasvatada sügava koljuülese stimulatsiooniga väikeaju erutatavust. Oletame, et see aitaks patsiendil paremini hoomata neid ümbritseva keskkonna muutlikkust. Sama tehnika abil saab mõjutada ka piirkonda, mida seostatakse tugevamate varasemate uskumustega. Seeläbi toetuks inimesed vähem oma varasematele kogemustele,“ lisas Corlett. See tuleks antud juhul ainult kasuks.

Kaugemas tulevikus võiks katses kasutatud lähenemise abil määrata nende sõnul täpsemat ravi ja märgata kiiremini psühhoosi all kannatavaid patsiente. Mida kiiremini raviga algust tehakse, seda vähem võtab Powersi sõnul aega sellest taastumine.

Laiemas plaanis lisavad tulemused täiendavat toetuspinda hüpoteesile, mille kohaselt on aju suuresti varasematele kogemustele tuginev ennustusmasin. "Idee, et juba olemasolevad tugevad veendumused on hallutsinatsioonide tekkimisel üheks juhtivaks teguriks, on selle üks ennustusi. Tulemused viitavad, et aju usaldab sellisel juhul rohkem oma ootusi ja uskumusi, kui väljast tulevat informatsiooni," kinnitas Corlett.

Katset kirjeldati ajakirjas Science.