Miks tekib psühhoos?

Kaasaegne käsitlus skisofreenia spektri häiretest hõlmab dimensionaalset lähenemist, kus erinevatel haigetel, erinevatel haiguse ajaperioodidel võivad domineerida kas: meelepettelised elamused, mõttekäiguhäired, afektiivsed sümptomid, käitumise sobimatus, sealhulgas vägivaldsus, kognitiivne düsfunktsionaalsus ja/või elust välja langemine.
Psühhootilised häired kujunevad geenide ja keskkonna koosmõjul. Skisofreenia tekke eeldusi soodustavad teatud geenivariandid, kuid vastavad eeldused on äärmiselt mitmekesised ja omavahel kombineeruvad. Keskkondlikud mõjud võivad soodustada või pidurdada nii geenide poolt määratu avaldumist kui ka haavatavust haigestuda, kirjutab Kliinikumi Leht.
Aju sünnijärgse toimimise eripärade kujunemisel omab suurt olulisust neuroplastilisus, mis võimaldab luua uusi ja säilitada toimivaid neuronaalseid ühendusi närvivõrgustikus, et tagada närvirakkude omavahelist efektiivset suhtlemist. Häired neuroplastilisuses tingivad aju morfoloogiliste muutuste kujunemise, näiteks aju hallaine mahu alanemine, dendriitide ogade tiheduse languse. Sellised muutused toovad omakorda kaasa aju mediaatorsüsteemide häirunud toimimise ja seeläbi põhjustavad psüühikahäire kliinilise pildi avaldumise.
Vastavat laadi psüühikahäired ilmnevad esmakordselt enamasti noorukitel või noores täiskasvanueas ning toovad kaasa kannatusi nii patsiendile kui ka tema lähedastele. Haiguse prognoos sõltub olulisel määral asjaolust, kui kiiresti satuvad esmakordselt haigestunud ja kõrge psühhoosiriskiga isikud psüühiliste probleemidega tegelevate spetsialistide vaatevälja ja vajalike teenusteni.
Toimetaja: Katre Tatrik, Tartu ülikool