Tartu Ülikooli uuring aitab paanikahäirega patsiente personaalsemalt ravida ({{commentsTotal}})

Paanikahäire diagnoositakse juhul, kui ühe kuu vältel on olnud kaks või enam paanikahoogu, mis tekivad situatsioonis, kus ei ole reaalset ohtu. Lisaks on esinenud vähemalt ühe kuu pikkune muretsemisperiood uue paanikahoo tekkimise pärast.
Paanikahäire diagnoositakse juhul, kui ühe kuu vältel on olnud kaks või enam paanikahoogu, mis tekivad situatsioonis, kus ei ole reaalset ohtu. Lisaks on esinenud vähemalt ühe kuu pikkune muretsemisperiood uue paanikahoo tekkimise pärast. Autor/allikas: Pixabay

Tartu Ülikooli kliinilise meditsiini instituudis on valminud doktoritöö, kus kirjeldatakse paanikahäirega patsientide isiksuseomadusi ja uuritakse nende seoseid ravitulemusega.

Ärevushäirete, sealhulgas paanikahäire ravitulemust ennustavate tegurite parem tundmine aitab kaasa personaalmeditsiinile ja annab võimaluse valida patsiendile sobivaim ravi.

Meditsiiniteaduste valdkonna doktorant, psühhiaater Ülle Võhma kirjutab oma doktoritöös paanikahäire algab tavaliselt kahekümnendate eluaastate keskel. Naistel esineb seda enim 25–34 ja meestel 30–44 eluaasta vahel. Paanikahäire kahjustab sotsiaalset toimimist, töö ja isikliku eluga toimetulekut ning üldist elukvaliteeti.

Võhma sõnul mõjutavad paanikahäire avaldumist nii bioloogilised tegurid, eelkõige geneetika, kui ka keskkondlikud ja psühhosotsiaalsed tegurid, sealhulgas isiksuseomadused.

"Enamikus uuringutes on leitud, et paanikahäirega inimene on tervega võrreldes ärevam ja kogeb rohkem negatiivseid emotsioone. Meie uuringute järgi võib ühe olulise tunnusena tuua esile ka suurema somaatilise ärevuse. See tähendab, et need inimesed on võrreldes tervetega rohkem pinges ja rahutud ning neil väljenduvad kergemini ebameeldivad kehalised ärevussümptomid, näiteks higistamine, südamepekslemine, suukuivus ja peapööritustunne. Samuti on nad stressile vastuvõtlikumad – väsivad kiiresti ja on kergesti häiritavad," kirjeldas psühhiaater.

Võhma sõnul ei ole paanikahäire ja isiksuse seosed endiselt lõpuni selged. "See on jäänud teadusliku arutelu ja uurimise teemaks, sealjuures on olnud uuringute valimid suhteliselt väikesed ja tulemused vasturääkivad," tõdes ta.

Isiksusel näib olevat aga ülioluline roll psüühikahäirete patogeneesis ja prognoosis. Tähtis on ka see, et isiksuseomadusi saab ravitulemuse ennustamisel kergesti hinnata.

"Uurimistöös kasutasime isiksuse hindamiseks Rootsi ülikoolide isiksuseskaalat SSP, mille alaskaalad moodustavad kolm põhitegurit: neurootilisus, ekstravertsus ja agressiivsus. Kontrollisime SSP eestikeelse versiooni usaldusväärsust ja sisulist täpsust ning hindasime paanikahäirega patsientide ja tervete inimeste isiksusejoonte erinevusi," kirjeldas Võhma tehtud tööd.

Doktoritöö hõlmab kolme uuringut

Esimeses uuringus osales 529 inimest, kes jagunesid kahte rühma: ühes neist oli 331 tervet vabatahtlikku mitmest TÜ psühhiaatriakliiniku uuringuprojektist ning teises 198 erisuguse haridusliku ja sotsiaalse taustaga isikut. Mõlemas rühmas osalejad täitsid SSP eestikeelse versiooni ja 197 teise rühma liiget täitsid isiksuseküsimustiku NEO-PI-R eestikeelse versiooni.

Teise uuringusse olid kaasatud TÜ psühhiaatriakliiniku 193 paanikahäirega patsienti ning 314 ajalehekuulutuse abil leitud tervet vabatahtlikku. Kõik patsiendid ja tervete kontrollrühma liikmed täitsid SSP eestikeelse versiooni.

Kolmandas uuringus osales lõplikus valimis 107 paanikahäirega patsienti, kes täitsid uuringu alg- ja lõpuvisiidil SSP ja tegid läbi 12-nädalase ravi 10–20 mg estsitalopraamiga.

Uuringutulemustest rääkides ütles Võhma, et SSP eestikeelse versiooni usaldusväärsus ja sisuline täpsus oli rahuldav. "Selle skaalaga kirjeldasime täpsemalt paanikahäirega patsiendi vähekohanevat isiksuse struktuuri, tõstes esile suure neurootilisuse ning tugeva kalduvuse somaatilisele ärevusele. Samuti leidsime, et 12-nädalase farmakoloogilise ravi ajal vähenesid uuritavatel vähekohanevad omadused – eelkõige neurootilisus, aga ka kalduvus kehalisele ja psüühilisele ärevusele. Paanikahäirega isikud olid stressile vastuvõtlikumad ja neil puudus oskus end kehtestada, kuid neil omadustel ei olnud olulist seost ravitulemusega. Paanikahäirega isikute impulsiivsus näitas mõningast ennustavat efekti ravitulemuse suhtes."

Võhma avaldas lootust, et SSP, mis on koostatud isiksuseomaduste mõõtmiseks just psühhopatoloogia korral, võiks jõuda kliinilises töös ja psühhobioloogilistes uuringutes igapäevakasutusse. "Isiksuseomaduste ja ravitulemuse parem mõistmine võiks aidata selgitada nii farmakoloogilise kui ka psühhoterapeutilise ravi tulemuslikkuse seoseid. Siiski ei saa kõik patsiendid pikaaegsetel uuringutel põhineva raviga sümptomivabaks," rõhutas ta.

Võhma sõnul vajaks edasist uurimist SSP alusel tuvastatud suurem agressiivsusnäitaja psüühikahäirega patsientidel, võimalik impulsiivsuse mõju paanikahäire ravitulemusele ja geneetika mõju isiksuse omadustele.

Ülle Võhma kaitses doktoritöö "Paanikahäirega patsientide isikuomaduste ja kliiniliste näitajate seos farmakoloogilise ravivastusega" eile, 3. septembril. Doktoritööd juhendasid Tartu Ülikooli kliinilise psühhofarmakoloogia professor Eduard Maron, kliinilise psühholoogia dotsent Anu Aluoja ja psühhiaatria dotsent Innar Tõru, oponeeris Leedu Terviseteaduste ülikooli psühhiaatriakliiniku juht Virginija Adomaitiene.

Toimetaja: Katre Tatrik, Tartu Ülikool



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: