Personaalmeditsiin areneb kiiresti, kuid tavaravimid ei kao kuhugi ({{commentsTotal}})

Ravimid.
Ravimid. Autor/allikas: ERR

Ravimitööstus peab liikuma personaalsema ravimiarenduse poole, sest meil kõigil on oma eripärad ja isesugused vajadused. Tartu Ülikooli farmaatsia instituudi teadlased töötavad selle nimel, et arendatavad ravimid oleksid patsiendile ohutud ja võimalikult tõhusa toimega. Uue tehnoloogia ja uudsete ravimite kõrval jäävad aga alati alles tavapärased ravimid ning otsesuhtlus arsti ja apteekriga, arvab TÜ farmatseutilise tehnoloogia dotsendi Urve Paaver.

Tartu Ülikooli teadlased teevad ravimiarenduses koostööd nii suurte ravimifirmade kui ka väikeettevõtjatega. Samuti osalevad nad Põhjamaade koostöövõrgustikus, mis keskendub ravimpreparaatide väljatöötamisele ning uute ravimvormide arendamisele ja katsetamisele. Tähtis suund on ka alusuuringud, mis aitavad välja selgitada näiteks selle, kuidas ravi- ja abiained koos käituvad.

Tartu Ülikooli farmatseutilise tehnoloogia dotsendi Urve Paaveri sõnul võtab uue ravimi turuletulek aega 10–15 aastat. "Ravimi väljatöötamine ja arendus on väga ressursimahukas tegevus: selleks kulub palju aega ja raha. Muu hulgas võtavad palju aega loomkatsed ja kliinilised katsed, mis on enne ravimi turuletoomist tingimata vajalikud, sest ainult nii on võimalik välja selgitada kõrvaltoimed ja välistada ebasoovitavad koostoimed," kirjeldas Paaver.

Nii tulebki enne uue ravimi laiemasse kasutusse andmist muu hulgas katsetada seda, kuidas toimib ravim patsientide peal, kellel on palju kaasuvaid haigusi. "Peab põhjalikult uurima, et koos teiste tarbitavate ravimitega ei oleks omavahelisi koostoimeid, mis võivad tekitada uusi ja suuremaid kõrvaltoimeid. Halvemal juhul võib ühe ravimi toime teise ravimi mõju vähendada või selle hoopis toimetuks muuta," selgitas Paaver.

Kuigi praegu on valdav suund veel tavaravimite arendamine, vaadatakse ka farmaatsias üha enam personaalsete ravimite poole. Arendustöösse on kaasatud ka uued tehnoloogilised lahendused.

Urve Paaveri sõnul töötatakse farmaatsia instituudis välja näiteks ülipeenikestest nanokiududest kattematerjali, mida võiks tulevikus kasutada haavakattena. Selle valmistamiseks kasutatakse uudset meetodit elektrospinnimist. "Uurime, kuidas raviainet sellise kattematerjali sisse panna ja kuidas see kõige otstarbekamalt haavakattest vabaneks, et haavade paranemine oleks võimalikult kiire," täpsustas ta.

Personaalmeditsiini arengule mõeldes uuritakse ka ravimite 3D-printimist. "See on tulevikusuund, et saaksime ühel päeval teha sarnaste tunnuste (näiteks sama kehakaaluga) ja ühesuguse ravimivajadusega inimestele personaalse ravimi. Siiski on ja jääb suur hulk tavaravimeid, mille puhul me individuaalsust ei saavuta," tõdes Paaver. Ta lisas, et kõik sõltub lõpuks sellest, mida ja millega ravida.

Urve Paaver kirjeldas ka Eestis toimuvat bioloogiliste ravimite arendust. Geneetikaga seotud bioloogiliste ravimite abil on võimalik muuta ravi väga personaalseks: sel juhul toodetakse patsiendile sobiv ravim tema enda organismi rakkudest, tuginedes ravimiarendusest saadud baasteadmistele. Selliste biopreparaatide tootmiseks võib peale ravimit saava inimese enda rakkude kasutada ka doonori või loomseid rakke, millega on enne manipuleeritud, et neid saaks kasutada just raviotstarbeks. Sellise meetodi tulemuseks on tõesti uus personaalne ravim.

Sotsiaalfarmaatsia dotsent Daisy Volmer kinnitas, et kuigi ravimite arendajad ja ka apteegid liiguvad kaasa uute tehnoloogiliste suundumustega, peavad kestma jääma ka traditsioonilised teenused.

"Apteekides on juba praegu kasutusel IT-lahendusi, mis toetavad patsientide ravimialast nõustamist, ent tehisintellekt ei suuda apteekri sisulist tööd kunagi päriselt asendada. Patsiendi ja apteekri otsesuhtlus jääb alati väga tähtsale kohale – iga patsient on isesugune ja seepärast tuleks ka nõu anda individuaalselt. Apteeker peab oskama patsiendile välja kirjutatud ravimeid tõlgendada ning selgitama talle ravimi kasutamise peamisi aspekte ja võimalikke kõrvaltoimeid. Nii jääb apteegis alati aukohale ka traditsiooniline suhtlus," on Volmer veendunud.

Seni aga, kuni personaalsed ravimid meile ükskord igapäevaks saavad, rõhutavad farmaatsiateadlased üht põhitõde: ravimit tuleb võtta vastavalt ettekirjutusele ja kui tabletil ei ole peal kriipsu, siis pole see mõeldud poolitamiseks. Kui kriips on peal, siis tuleks patsiendi infolehest lugeda, kas tableti võib jagada pooleks ja võtta vaid pool kogusest või peab mõlemad pooled siiski korraga sisse võtma – näiteks juhul, kui tervet tabletti on keeruline neelata.

Personaalmeditsiinist räägitakse ka tänavusel arstiteaduskonna aastapäeval, mille raames toimub 9. oktoobril farmaatsia instituudis konverents "Professor Johannes Tammeorg 100". Konverentsil räägitakse personaalmeditsiini kasutamisest farmaatsias, farmaatsiavaldkonna muudatustest ja tulevikusuundumustest.

Toimetaja: Katre Tatrik, Tartu Ülikool



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: