Miks on oluline käia väljaspool Eestit oma saavutusi tutvustamas?

Lisaks üldisele maine hoidmisele, kus kõik teavad meid kui digiriiki ja e-tervises hästi eesrindlikku tuleb ju näidata, mida me teeme. Kui tahame täielikku kasu saada, kas teaduse arengust või teaduse rakendamisest tervishoius, siis on meil vaja ka seda infot, mida välismaal kogutakse.

Meil on vaja, et andmed ja kogemused liiguksid üle piiride ning seda ei saa üksi teha. Juba praegu kurdavad arstid, et harvikhaiguste puhul on Eestis niikuinii keeruline, kuna nad puutuvad ehk paar korda aastas taoliste patsientidega kokku. Nii on keeruline pädevust hoida.

Aga kui meil on otsustustugi, mis ei tööta ainult ühe arsti või Eesti andmete põhjal, vaid võtab arvesse ka seda, mis sama diagnoosiga patsientide puhul mujal maailmas on toimunud ja milline ravi on tõhus? Kui me saame seda infot kasutada oma patsientide ravis, siis mina näen siin kasu.

Millist vastukaja olete teadusfoorumil saanud personaalmeditsiini valdkonna osas?

Eesti on mitu sammu ees. See on erakordne, et meil on geenivaramus juba 52 000 geeniproovi kogutud ja selle põhjal antakse personaalset tagasisidet. Teised riigid küll praegu loovad oma biopankasid ja hakkavad geeniproove koguma, aga meil on juba tagasiside vormid. Me nõustame inimesi ja anname infot, miks mõni ravim nende jaoks töötab või ei tööta ja kuidas ravimikogust muuta, et see tegelikult neile sobiks.

Siin võib näiteks tuua päriliku kõrge kolesteroolitasemega patsiendid, kes on hakanud saama statiiniravi. See on erakordne, aga sinna suunas hakkavad kõik tegelikult liikuma.

Kui oleme mitu sammu ees, siis mida saame meditsiinivaldkonnast eksportida ja kuivõrd seda tehakse?

Arvan, et geenivaramu on väga tubli ja samuti oleme väga tuntud digiretseptidega. Aga me ei saa sellele puhkama jääda, sest kõik teised samamoodi arenevad. See, kui saame geeniinfo, patsiendi digiloo ja tema tervisekäitumise info siduda ning tuletada sellest infost väärtuslikud ravi- või käitumissoovitused – kui saame need algoritmid paika ja seda infot ka teistele jagada, siis see oleks super.

Millal personaalmeditsiin päriselt teoks saab ja milliseid põhilisi muutusi see toob?

Personaalmeditsiinist saavad juba praegu kasu geenidoonorid, kes kümme aastat tagasi geeniproovi andsid ja on nüüd saanud tagasiside. Nagu Lili Milani ka täna laval rääkis, siis on meil inimesed, kellel näiteks depressiooniravim pole seni töötanud. Aga teades patsiendi geneetilist infot saad sa aru, miks see nii on.

Kas on teine ravim, mis tema jaoks töötab või tuleks kogust muuta. Samuti on meil kõrge päriliku kolesterooliga inimesed, kelle südamehaiguste risk oluliselt väheneb, kui nad hakkavad noores eas statiine võtma. Tegelikult personaalmeditsiin juba töötab.

Personaalmeditsiinist räägitakse välismaal enamasti kalli vähiravi kontekstis. Ehk on tõesti olemas väga personaalselt selle vähimutatsiooni jaoks sobivad efektiivsed ravimid, mis on väga kallid. Aga see pole kogu personaalmeditsiin. Eestis maksab geneetilise info analüüs vereproovist 50 eurot. Selle põhjal antakse ka isiklik tagasiside vorm ja 40 minutit nõustamist, et inimene oskaks seda vormi lugeda. See pole sama kallis, kui vähiravi, kuid on personaalne.

Kui vaadata Eesti järgmiste aastate plaane, siis tuleb otsustustugi perearstidele, mille abil geneetiline ja info patsiendi haigusloost ning tema tervisekäitumisest tuleb kokku siduda ja anda selle põhjal ravi- ning käitumissoovitusi, mis on väga personaalne ja puudutab paljusid. Me ei räägi mõnekümnest vähipatsiendist, vaid kõigist perearsti juures käivatest inimestest.

Kas personaalmeditsiini teeb ravi odavamaks või kallimaks?   

Alguses on kõik uued asjad kallid, eriti kui neid kasutatakse vähe ja tegu on uue tehnoloogiaga. Ka Eestis oli esimeste geenisekveneerimiste hind kümnetes tuhandetes, nüüd on ühe geeni sekveneerimine umbes tuhat dollarit ja täna laval öeldud prognoos oli, et järgmistel aastatel jõuab see saja dollarini inimese kohta. Kui neid kasutatakse rohkem ja tuleb enam tootjaid, siis läheb kordades alla ka hind. Tõesti, personaalne vähiravi on kallis, aga kui räägime ennetusest või ärahoidmisest, siis see on pikas plaanis odavam. Siin pole ühest vastust, aga tagasiminekut mu meelest ei ole.

Mis oleks siis alternatiiv? Et me ei tegele personaalse meditsiiniga ja las igaüks võtab sama ravimit, mis mõnel töötab ja teisel mitte? Või et me ei taha siduda erinevates andmebaasides olevat infot kokku ja miks ta üldse paberil ei võiks olla? Praegu tundub raske ette kujutada, et meil on ikka veel pabersaatekirjad ja keegi seda päriselt tahaks. Me võime olla skeptilised tuleviku osas, aga kui vaatame kümne aasta pärast tagasi, siis siin ei ole teist võimalust.  

Toulouse's toimuval üleilmsel teadusfoorumil EuroScience Open Forum (ESOF) osales Eesti esimest korda Science to Business programmis oma sessiooniga. See keskendus personaalmeditsiini ja geenitestide kaasamise võimalustele tervise- ja elukvaliteedi parandamises. Sessioon on osa Eesti Vabariik 100 rahvusvahelisest programmist.