Kui vaadata statistikat oktoobri keskpaigast, siis 73 000 inimest on avaldanud soovi, et geenidoonoriks saada. Reaalse vereproovi selleks on nendest andnud aga 59 000.

Populaarseim on n-ö amet seni olnud 25- kuni 30-aastaste naiste seas ja rohkem kui pool sooviavaldustest on pärit Harjumaalt. Vanimate geenidoonorite vanus jääb vahemikku 90 kuni 95 eluaastat ja piirkondade lõikes on naised ligi kaks korda aktiivsemad vereprooviandjad kui mehed.

Kas praeguse seisuga võib öelda, et inimeste huvi on piisav ja aasta lõpuks siiski 100 000 uut geenidoonorit kokku saadakse?

"Meie oleme täiesti kindlad, et aasta lõpuks meil 100 000 proovi on olemas. Me väga loodame, et see saab kokku mitte 31. detsembriks, aga võib-olla enne jõule. Meil tõesti praegusel hetkel laekub laborisse iga nädal umbes 4000 proovi, siis see tempo on täiesti piisav selleks, et meil aasta lõpuks 100 000 ka vereproovidena oleks koos," rääkis Eesti Geenivaramu kommunikatsjoonijuht Annely Allik.

Mõned mured siiski on. Esiteks, meeste väiksem aktiivsus võib lõppkokkuvõttes kallutada kogutud geeniandmete põhjal tehtavad järeldused liialt naistekeskseks. Teiseks, kuigi huvi Harjumaal ja

Tartumaal näib suur olevat, siis teistes maakondades on projektist osavõtjaid tunduvalt vähem - näiteks Hiiumaa inimesed moodustavad praeguste andmete põhjal alla ühe protsendi kõikidest sooviavaldajatest.

Mäletatavasti otsustas valitsus eelmise aasta lõpul anda hoogu personaalmeditsiini arendamisele Eestis ja eraldas selleks aastaks kõne all olevale geeniprojektile viis miljonit eurot. Alliku sõnul ei juhtu midagi, kui seatud eesmärke ei suudeta täita.

"Riik on valmis maksma kuni 100 000 inimese geenianalüüsi eest. Kui neid inimesi tuleb 100 002, siis me kindlasti täpselt 100 000 pealt ei ütle, et teie nüüd rohkem ei saa. Et me võtame kindlasti vastu kõik need vered ja lihtsalt need genotüpiseerimise analüüsid tehakse siis nagu selle aasta raames tõesti ainult kuni 100 000-le."

Projekti eesmärk on kogutud geeniproovide põhjal koostada individuaalsed geenikaardid geeniandmete edaspidiseks sidumiseks tervise infosüsteemiga, et arstil oleks võimalik patsiendi terviseriskide hindamisel arvestada lisaks ka inimese personaalset geeniinfot.