Suukaudselt manustatavate ravimite nagu tabletid, kapslid ja lahused üks olulisemaid omadusi on imendumine seedetraktis. Imendumine sõltub raviaine lahustuvusest ja võimest läbida seedetrakti seina. Nii lahustuvust kui ka läbitavust mõjutab keskkonna pH, mis muutub väga happelisest (maos) kuni aluseliseni (pärasooles) ja sõltub sellest, kas hiljuti on toitutud või on mõnda aega paastutud. Seedetrakti pH mõjutab raviaine omadusi ja määrab tingimused, mille juures ning millises seedetrakti piirkonnas saab raviaine liikuda vereringesse.

"Seni on ravimiarenduse varajases etapis mõõdetud ja kirjeldatud läbitavust tihti ainult neutraalses keskkonnas (pH = 7,4), kuid nii saadakse ebatäpne informatsioon raviainete läbitavuse kohta seedetraktis," selgitas Tartu Ülikooli keemia instituudi nooremteadur ja doktoritöö autor Mare Oja.

Doktoritöö käigus mõõdeti ja koostati andmebaas raviainete eksperimentaalsest membraaniläbitavusest eri pH väärtuste juures ning arendati välja arvutusmudelid, mis prognoosivad raviaine membraaniläbitavust, parandavad raviainete kandidaatide valikut ravimiarenduse varajases etapis ja vähendavad seeläbi ravimikandidaatide väljalangemist ravimiarenduse hilisemates etappides. "Arendatud mudelid prognoosisid läbitavust korrektselt 91% ulatuses, mis näitab nende suurt usaldusväärsust," ütles Oja.

Töö oponendi, Saksamaal asuva Friedrich Aleksandri Ülikooli keemiaprofessori Johann Gasteigeri sõnul muutsid Oja eksperimentaalsed mõõtmised esimest korda võimalikuks mudelid, millega määrata membraaniläbitavuse sõltuvust pH-st. Samuti on tema arvates väga väärtuslik see, et uusi mudeleid saab füüsikalis-keemilisel alusel tõlgendada.

Doktoritöö juhendaja, Tartu Ülikooli keemia instituudi vanemteadur Uko Maran rääkis, et uurimuse tulemused on laiapõhjalised ja aitavad mõista imendumist seedetraktis. "Arendatud prognoosmudeleid saab otseselt rakendada ravimiarenduse varajases faasis, kuid võimaldavad hinnata ka juba olemasolevate raviainete imendumist, kui seedetrakti pH on teada," selgitas Maran.