Kui veidike nalja teha, siis praegu on ilmselt Eesti tuntuim apteeker Melchior. Kas te ise olete jõudnud kinno Elmo Nüganeni suurfilmi vaatama?

Vaadatud, mulle see film väga meeldis ja kõik apteeker Melchiori raamatudki on läbi loetud. Kindlasti toob see film apteekritele au ja vastupidi – pika ajalooga Raeapteek väärtustab filmitriloogiat.

Filmis see niivõrd esile ei tulnud, aga Indrek Hargla romaanis käidi pidevalt Melchiori juures apteeginapsi mekkimas, mis justkui ravis terveks kõik hädad. Mis naps see säärane oli?

Kindlasti on siin oluline märksõna klarett. Klaretti hakati raeapteegis valmistama üsna varsti pärast selle avamist, mis oma olemuselt baseerub veinil. Viinamarjaveini pidi Eestisse sisse tooma ja see on saksa päritolu viinamarja vein, mille marjad on kasvatatud Reini jõe ääres. Sellele lisati juurde aga erinevaid vürtse, need andsid mitte ainult hõngu, kuid ka toime poolest lisaväärtuse. Nähtavasti oli seal üht koma teist veel pakkuda. Ei olnud ainult klarett, sõltus enesetundest ja hingeseisundist.

Klarett oli tohutult menukas jook. Kui tuli uus sort või laar, siis pidi apteeker seda viima raehärradele tasuta mekkimiseks.

Jaa, see käis juba apteegi pidamise lepinguga kaasas, et teatud hulk klaretti ja morselle ehk maiustusi tuli raehärradele saata. Morsellid olid pisikesed suhkruplaadid, kompvekkide eelkäijad. Neid tuli teatud osas tasuta jagada, aga apteek ka müüs neid. Sai osta klaretti ja morselle peale hammustada. Siit tuleb ilmsiks üks omapärane tahk tolleaegsetest apteekidest: võib öelda, et Tallinna raeapteek oli esimene kohvik linnas.

Kui raeapteek oli mingis mõttes kohvikukultuuri algataja Eestis, pakkudes maiustusi ja saiakesi, siis see näitab, et apteek tol ajal oli ikka midagi muud kui meie mõistes apteek.

Jaa, just. Apteegis oli ühiskondliku suhtlemise aspekt juures. Kui lähme nüüd Melchiori juurde tagasi, siis on üsna loogiline, et just apteeker sai detektiivi rolli. Apteek oli keskpunkt, kust rahvas läbi vooris. Kui inimene seal istus, siis eks keelepaelad läksid ka natuke rohkem valla kui muidu. Apteek oli infovoogude keskus ja kui apteeker kostitas külastajaid, siis ta pani üht-teist kõrva taha. Mõtlev inimene suutis sealt üksjagu järeldusi teha. Siia lisanduvad apteekri eriomased teadmised ja haritud mehe taiplikkus.

Kuidas keskajal saadi apteekriks?

Keskajal saadi pikka aega apteekriks kohapeal õppides. Farmaatsia kui eriala ja apteekrite õpetamine ülikoolides ei ole väga vana tegevus. Kui Tartus avati ülikool aastal 1632, siis tol ajal ei olnud farmaatsiat erialana olemaski veel. Küll aga kui taasavati Tartus ülikool 1802, siis hakati juba farmaatsiat õpetama eraldi erialana, esialgu küll koos keemiaga. Seoses Farmaatsia Instituudi loomisega 1842. aastal Tartus iseseisvus ka proviisorite koolitamine.

Lääne-Euroopas toimus see mõnevõrra varem, aga mitte märkimisväärselt. Tavaliselt need inimesed, kellest apteeker sai, tegutsesid oma karjääri alguses mõnda aega õpilaste ja sellidena ning siis neil oli võimalus minna mõnda teise apteeki. Tihti mindi just Lääne Euroopasse apteekriks õppima. Kusjuures oluliseks kaasavaraks peale teadmiste oli eelmisest apteegist kaasa saadud lühike iseloomustus ja soovituskiri, sest sugugi mitte igaüht ei võetud õpilaseks. Ja õpiti töö käigus.

Tallinna raeapteeki mainiti esimest korda 600 aastat tagasi, aga seda me tegelikult ei tea, millal see päriselt asutati.

See ei ole teada jah. On talletatud niisugune sündmus, et 8. aprillil 1422. aastal apteeker, kes arvatavasti võis olla juba järjekorras kolmas, tuli raeisandate juurde ja andis teada apteegi hetke käekäigu kohta. Ta luges ka üles nende aulike isandate nimed, kellele apteek tookord kuulus. Seetõttu võime öelda, et apteek sel kuupäeval eksisteeris ja see oli esmamainimine. Millal ta uksed avas, seda me ei tea ja suure tõenäosusega see saladuseks jääbki.

See on ju väga suur asi, et apteek on olnud 600 aastat olemas ja tänase päevani tegutsenud samas kohas.

Jaa, me oleme seda uurinud nii teadukirjanduse tasandil kui ka populaarsete üldkättesaadavate vahendite abil. Isegi dr Google on väga sõnaahtraks jäänud. Ükski kirjalik allikas ei näita, et Euroopas oleks mõni vanem apteek, mis siiamaani on säilinud ja mis tegutseks samas kohas, samades ruumides.

Siin tuleb rõhutada sõna jaeapteek ehk kõikidele avatud apteek, kuhu igaüks võib tänavalt sisse astuda. Selle vastand oli kinnine kloostriapteek, hospidali- või sõjaväeapteek, kuhu igaüks ei pääsenud. Selliseid kinnist tüüpi apteeke on varemgi olnud, näiteks Horvaatias, Dubrovnikus avati kloostriapteek juba millalgi 1300. aastal, kuid laia elanikkonda hakkas see alles hiljem teenindama.

Meie parima teadmise järgi on küll Tallinnas olev raeapteek Euroopa kõige vanem apteek, mis on seniajani säilinud ja tegutseb samas kohas. Peale selle võib teda pidada teadaolevalt Tallinna kõige vanemaks ettevõtteks ja tervishoiuasutuseks.  

Selle pika ajaloo jooksul on kindlasti olnud värvikaid apteekreid, kes apteeki pidasid.

Selle 600-aastase ajaloo jooksul on rohkem kui poole, üle 300 aasta, olnud raeapteek Burchartide dünastia pidada. Selle dünastia moodustas kümme mees-Burchartit, kes kõik kandsid eesnime Johann, nii kuni 19. sajandini välja. Nendest Burchartitest kümnest kaheksa olid arstid ja kaks viimast proviisorid, kes Tartus oma hariduse said. Osa nendest tegutsesid samal ajal arstina.

Burchartid andsid siis põlvest põlve apteekri ameti edasi?

Jaa, Burchartid olid pikka aega apteegi omanikud, aga see ei tähendanud, et nad kõik oleksid olnud kogu aeg leti taga. Osad olid nii omanikud kui ka reaalsed töötajad või siis hoopis rentnikud. Valdavalt oli neil ikka abilisi, sest üksinda ei olnud võimalik kogu tööga toime tulla.

Viimased Burchartid elasid hoopis mujal, käisid aeg-ajalt Tallinnas lepinguid pikendamas ja kuigi apteek kuulus neile, siis reaalset tööd nad seal ei teinud. Lõpuks läks Burchartitel pahasti, sest rohkem Tallinna- ja Eesti-suunalisi meesjäreltulijaid neil ei olnud. Niimoodi siis apteegi omamise ahel katkes.

Raeapteegi ajaloos on vist  päris oluline roll ka martsipanil. Jaan Krossi teos "Mardileib" räägib legendi, kuidas martsipan leiutati ja teose lõpus õpipoiss võitis raehärra tütre poolehoiu.

Eks see sama lugu näitab hästi, kui tihe oli läbikäimine raehärrade ja apteekri vahel. Jaan Krossi kirjutatud lugu on tõesti väga kena illustratsioon kogu sellele ajastule ja õhustikule ning tegelikult ka martsipanile. Lugu on iseenesest väga tore, kuigi jääb ilukirjanduslikku maailma.  Paljuski selle loo tõttu seostatakse martsipani sünniga justnimelt Tallinna linna ja raeapteeki. 

Ilmselt seisneb põhjus ka selles, et raeapteegist leiti omaaegsed martsipani vormid, mis pärinesid 17. sajandi algusest, kuigi päris kindlasti tehti martsipani ka varem. See on nagu omamoodi pseudotõestus sellele, et kui juba vormid on, siis see justkui Tallinnas leiutati. Ajalooline tõde on mujal. Martsipani sünniga tuleb idamaid seostada: araabia maailma, kus kasvavad mandlipuud ja martsipani põhikoostisaine on mandlipuru.

Kas martsipan mingit häda ka ravima pidi?

Martsipani ja üleüldse magusaid tooteid tarvitatakse ju põhiliselt sel põhjusel, et need tekitavad heaolutunnet. Sa sööd ja tunned end hästi. See käib hea luksusliku elu juurde. Läbi sajandite on olnud oluline paastuperiood, kus hoidutakse esmajoones lihast, aga organism on sellega harjunud ja kipub seda nõudma. Üks hea võimalus lihahimu selles tähenduses alla suruda oligi süüa martsipani. See on kalorirohke, teeb kõhu kiiresti väikeste kogustega täis ja surub näljatunde alla.

Muidugi veel see, et martsipanile võidi panna muid komponente juurde. Klassikaline martsipan oli ravim. Tänapäeval me ütleme stress või depressioon, kuid ei teagi, mis sõnaga selliseid seisundeid tollel ajal iseloomustati – äkki kurvameelsus? See mõneks ajaks leevendas kurvameelsust. Väike klarett sinna juurde ja komplekt missugune.

Ma lugesin, et usuti sedagi, justkui leevendaks martsipan armuvalu.

Jah, eks ta tõesti tõmbas natuke tähelepanu mujale. Ma usun, et see ei ole väga pikaaegne mõju, aga annust on võimalik korrata. Muidugi kalliks läheks, sest martsipan, nagu klarettki, oli suhteliselt kallis.

Apteegis saidki keskajal vist käia pigem jõukamad inimesed. Lihtsal talumehel sinna väga asja ei olnud?

Jaa, võtame või selle sama klareti. Juba viinamarjavein ise oli väga kallis. Lisaks muidugi vürtsid, mis maksid palju raha. Kui need kaks kokku panna, siis klarett oli tõeliselt elitaarne toode. Väga vedas neil, kel apteekriga olid sedavõrd head suhted, et neile kallati topsike täis jumala muidu. Kes pidi ise maksma, selle kukkur läks juppmaad kergemaks. Kesk- ja uusajal oli inimestel rahaga hoopis teine suhe kui praegu. Meenutame ka, et mõnigi apteeker sai päris jõukaks ja ostis mitmeid majugi – mõistagi mitte ainult klareti müügist.

Räägime veel kaupadest, mida apteegis müüdi. 15. sajandil sai apteegist osta inimrasva, kuivatatud verekaane, põletatud mesilasi ja pääsukesi. Mis nendega tol ajal tehti? Kust inimrasva saadi?

Kõigepealt seda rida võiks veel pikendada. Eriti spetsiifiline ravim oli näiteks siili uriin, muumia käsi, koera väljaheide ja palju muud sarnast. Kust inimrasva saadi, seda täpselt ei tea. Võiks arvata, et see oli seotud kurjategijate hukkamisega. Jällegi, eks see on tutvuse värk raega.

Mida inimrasvaga raviti?

Raske öelda. Need haigused, mida ravida püüti, olid sama kummalised nagu vahendid ise. Eks ajapikku neist loobuti, sest nähti, et ega neil reaalset mõju olnud. Pigem töötas platseebomehhanism. Tihtilugu oli tegu maagilise mõtteahelaga, mida võime ka rahvameditsiinis kohata.

Printsiip ravida sarnast sarnasega on üsna tuttav. Võtame näiteks muumia käe, mis on sisuliselt ju surnud inimese käsi. Kui inimene on raskelt haigestunud, siis surm on talle pannud justkui käe peale ja küsimus on, kas surm saab sealt käe alt inimese kätte või mitte. Ehk siis muumia kätt ilmselt kasutati selle põhimõttega.

Keskajal raviti kurguvalu kärnkonnaga. Tema lima pidi eritama midagi, mis on valuvaigistava toimega. Konn pandi suhu ja siis pidi kurguvalu üle minema.

Ma kujutan ette, et patsiendi poolt eeldab see üksjagu tahtejõudu. Eesmärk pühendab aga abijõu, nagu jesuiidid armastasid öelda. Eks seal väike iva ju isegi on. See tundub selline sarnane sarnast mõtteviisi moodi. Kärnkonn on naha poolest krobeline ja võib-olla, kui kurgus kratsib, siis oleks kurk ka justkui krobeline. Kärnkonna nahas on lisaks mürgised ained, mis võivad koos limaga isegi sellist soodsat toimet avaldada küll.

Nagu öeldakse: pime kana leiab ka tera. Võtame kasvõi praegu moes oleva chaga, mis on kasvaja puul ja seda üritati kasvajate korral kasutada inimestel. Seejuures mingil määral on seda toimet ka tõestatud. Muidugi siit ei peaks jääma vale mulje, et keskaegne apteek oli täis müstikat ja loomset kummalist saadust. Põhitöö tehti ikka ravimtaimedega ja neid kasvatati ise või osteti taimekogujatelt. Eksootilisem kraam tuli laevaga.

Toonane apteek müüs üpris eksootilist kaupa, mida ilmselt ei olnud kuigi lihtne saada. Kuivõrd oli apteegi pidamine tol ajal majanduslikult kasulik?

Ilmselt oli see päris kasumlik. Kui vaadata erinevate omanike või rentnike käekäike, siis eks siin ole korraga palju faktoreid. Loeb see, kui hea ärimees või juht apteeker oli. Kindlasti seegi, kas ja kui palju on konkurente, milline on majanduslik ja rahanduslik seis. Ega majanduslangused olid iseloomulikud ka keskajale ja on näiteid äpardunud apteekritestki. Eelkõige tuleb tööd teha ja nutti peab olema!

Pigem oli apteeker jõukas mees?

Ta oli enamasti jõukas ja lugupeetud. Kui vaadata apteegi interjööri, kus olid vapid, maalingud ja muud kaunistused, siis see kõik omakorda viitab apteekri jõukusele. Need olid sisustus- ja kaunistuselemendid, mis ei olnud rahaliselt jõukohased kaugeltki igale inimesele.

Keskaegse apteegi sümbol olevat olnud krokodill. Miks?

Pisikest krokodilli võime praegugi näha raeapteegi muuseumihoones laes. See seos on üsna omapärane. Krokodill on selline loom, kes olulise osa oma elust veedab vees. Käib ka vee all, aga aeg-ajalt pistab ta pea välja ja tuleb jälle kuivale maale. Samasugust olemuslikku eluviisi on nähtud apteekris. Apteeker, olles leti taga ja valmistades ravimeid, nõustades inimesi, on justkui see maa peal olev krokodill või kõigile nähtav krokodill, kes tegutseb meie maailmas.

Apteeker vajab vett nagu krokodillgi. See vesi on kõik see teadmiste, tarkuste ookean, kus ta siis aeg-ajalt käib seal sügavustes neid tarkusi kogumas, vaatamas ja kokku panemas ning nendega toimetamas, et siis jälle tulla meie juurde ja saata nendega korda tervendamisi.

Öeldakse, et vana Tallinnat ja raeapteeki iseloomustavad kolm märksõna: klarett, martsipan ja katk. Esimesest kahest me rääkisime, räägime ka katkust. Kuidas katk apteeki mõjutas?

Katk on raeapteegiga olnud seotud mitmeski mõttes. Üks Burchartitest oli ka tuntud kui katkuarst. Nii nagu martsipanigagi, tuleb meil jällegi mainida Jaan Krossi ja seekord tema mahukat teost "Kolme katku vahel".

Kui martsipanilugu oli tore väljamõeldis, mis meie eneseuhkust kõditab, siis "Kolme katku vahel" on kirjanik olnud võimalikult ajalootruu ja toetunud Balthasar Russowi kroonikale. Rullub lahti lugu, kus apteeki saabub naisterahvas, kes palub juba sisenedes abi. Eemalt on näha, et ta on haige ja kukubki apteegis kokku. Apteeker paneb endale selga katkuarsti rüü ja kommenteerib kroonikule, et jah, nüüd on katk jälle siin.

Sealt on lahti läinud kummaline arvamus justkui oleks katk apteegist lahti pääsenud, aga kui natuke mõelda, siis see ei saa kuidagi nii olla. Pigem võime öelda, et apteegis tuli ilmsiks uus katkupuhang. Ega apteeker saanud kuidagi katku valmistada. Ka apteeker ise suri mõne aja pärast.

Nii nagu apteekril on roll inimeste tervisega tegeleda, siis oli ta roll olla katkurindelgi. Seda veel olukorras, kus mitmedki arstid, kelle vahetu ülesanne see oleks olnud, kas siis põgenesid katkuhirmus või surid. Tihti jäigi apteeker katku ajal olulisimaks eesliinivõitlejaks.

Kuidas arstid ja apteeker keskajal läbi said?

Nad on olnud natuke imelikes suhetes. Ühelt poolt on nad ühe meeskonna liikmed, kus üks teeb üht ja teine teist. Kui apteekreid võrrelda arstidega, siis läbi sajandite on apteekreid veidike halvustatud. Arst vaatab inimese läbi, diagnoosib, kirjutab retsepti. Apteeker on siis arsti otsuse elluviija. On ka ladinakeelne lause, mille tähendus tõlkes on, et apteeker ei ole arsti teenijatüdruk, vaid õde.

Olgu lisaks öeldud, et arst keskaegses tähenduses oli erinev sellest, keda praegu arstiks peame. Kui tänapäeval mõtleme arstile, siis tihtipeale tuleb meelde kirurg. Keskaegsed arstid pidasid kirurgilist praksist millekski alaväärtuslikuks – justkui alamat sorti käsitööks. Kirurgia jäi tihtipeale hariduseta käsitööliste pärusmaaks, näiteks habemeajajate ülesandeks, kellel olid nagunii lõikamiseks tarvilikud terariistad käepärast.

Kui praegusel ajal ollakse hädas igasuguste posijate ja šamaanidega, siis kuidas olid lood keskajal? Mõneti oli toonane apteekergi justkui väga salapärane.

Kui läheneme filoloogiliselt, siis apteeker on Vanas-Kreekas tähendanud ühelt poolt farmatseuti, teisalt mürgisegajat ja kolmandalt ka nõida. Läbi aegade on apteekriga kaasas käinud müstiline oreool. Eks see ole loogiline, sest mingis mõttes apteeker koos oma teadmiste, oskuste ja tolleaegsete ravimitega oli selle maailma ja surnute maailma vahemees. Temast sõltus, kuhu poole ja kelle omaks sa jäid või said.

Me rääkisime pikalt, milline oli apteegi roll keskajal, aga milline on praegune apteegikultuur.

Keskaegne apteekriroll on meil Eestis, aga ka mujal, kulgenud edasi väga selgelt just maapiirkondade apteekide kaudu. Mõeldes pisemate asulate peale, siis seal on senimaani apteegil ja apteekril sotsiaalne roll kanda. Apteek on jätkuvalt omamoodi külaühiskonna kese, kus inimesed käivad ja vahetavad informatsiooni.

Kui ma õppisin ülikoolis farmaatsiat, siis pärast teist kursust olin Suislepas Viljandimaal praktikal. Seal oli väga huvitav näha, kuidas inimesed käisid apteegis mõnel rohul järel, aga visiit kujunes palju pikemaks, sest räägiti maast ja ilmast. Arutati kõigi pereliikmete tervised läbi, siis jõuti otsapidi loomade juurde. Apteekrina teati nende lehmigi nimepidi, rääkimata koertest-kassidest ja nende tervisemuredest. See võttis palju aega, aga on sajandeid niimoodi olnud.

Eks see oli ka apteekrile mõneti koormav. Ega siis jutustamine ja kassimuredest rääkimine ole põhitöö. Tuli ikkagi apteeki pidada, kaupa tellida, ravimeid valmistada. Samas ei saanud aga ka öelda, et hakka nüüd astuma, vaid inimesed tuli ikka ära kuulata, sest muidu apteeker lülitati kogukonnast välja. Selline suhtlus on maa-apteekide kaudu edasi rännanud, linnas on kõigil kiire.

Apteek ei ole aga koht, kus kaup ja raha kiiresti omanikke vahetavad, vaid see on ikkagi paik, kust saab koos abivahendiga hüva nõu. Alati tasuks apteekriga pikemalt vestelda, asjakohaselt muidugi. Apteekrid oskavad anda hüva nõu.