"Tunniplaani vä ... tunniplaani küll ei tahaks nagu anda," turtsatas laborant isekalt."Praktikumi ajakava kah ei saa anda," rehmas õppejõud omakorda käega. "Polegi teist õieti."
"Aga te minge seitsmendamale korrusele, seal on köstri juures õppenõukogu täies hoos," teadis koristaja juhatada.

Juba poole trepi pealt kuuldus rõõmsat laulujoru.
"Las jäääda niiiii kuis oooli, las jäääda niii kui onnn!" üürgas täiest kõrist Lible.
Teele aga noomis malbelt: "Jätke teie, Lible, kah oma naljad!"
"Einoh," kuraasitses Lible, "kui teaks, et sentigi raha sisse ei too, ei teeks praktikumi mitte ühte minutitki, ei vaataks ukse poolegi."

"Piiritus on otsas, piiritus on otsas," sisenes nutust vappuv Kiir, kõhukas, kuid tühjemast tühi pudel peenikeste sõrmede vahel, "kuidas ma nüüd praktikumi lõpetan ... nuuks?"
"Toots, kurivaim!" käratas köster. "Kuhu Kiire pudelist piiritus sai?"
"Äkhh ... vahest viisid ... äkhh, keemikud minema."
"Mis sa lorad!" osatas köster, "üks väike keemik sul nii palju piiritust korraga ära viib. See ei jaksa seda tõstagi."
"Aga vahest oli neid mitu," kaitses Toots ja lisas otsekui õigustuseks: "Näe, Lätimaalt olevat nad mitusada laboritäit kaasa viinud ..."

"Sina, Arno, oled üks väärt tudeng," tunnustas ühtäkki selgemaks muutunud Lible. "Ja ühte ma sulle ütlen: ei kannata siin ilmas ükski sunnik, kui temale tõtt öeldakse. Aga valeta," ohkas Lible südamepõhjast, "siis oled sa õige mees! Panevad juhatussegi ja puha."

"Toots!" katkestas neid õpetaja Laur, "Mis sul seal põues on?"
"Ei midagi."
"Too aga see "ei midagi" siia minu lauale. Tohohh, miks sa apteegi põues kooli vedasid?"
"Kiir tahtis ära osta!"
"Toots valetab," tihkus nimetatu, "ise veel luiskas, et tal on kodus apteek, mis laulab ja trummi lööb."
"Vaata, Kiir," vannutas õpetaja heatahtlikult, "kui sa tervet apteeki osta ei jõua, osta naaatuke üle poole. Kah võib. Aga teiste raha võtta, ja siis mulle valetada, et ise ostsid, seda ära tee. Jääb siis nii?"
"Igatahes," lubasid Toots ja Kiir justkui ühest suust.

"Kuule, Tiugu," alustas Imelik mesijuttu, "lähed vast minu eest praktikumi, paned nime kirja, teed ja vastad töö minu eest kah ära? Või lähed hoopis sina, Lesta?"
"Aga mul ei ole ju uuri," kaebles Lesta. "Kuidas ma sedasi õigeks ajaks praktikumi jõuan?"
"Sul ei oleeeegi uuri," venitas Imelik meelega pikalt, "miiis mees sina siis oled?" Kuid lisas, mõelnud hetke: "Ma annan sulle siis uuri. Kui õpetaja peaks küsima, kas sinu oma, siis ütle, et sinu jagu jah."
"Aga kui köster teada tahab, kust sain?" muretses väike Lesta.
"Siis ütle, et maast leidsid," õpetas Imelik. "Nii on asi jokk. Või tahad, osta minu uur endale päriselt ära."
"Raha kah ei ole," oli koolivend õnnetumast õnnetum, "mis su uur muidu õige maksab kah?"
"Njah," kratsis Imelik oma lokkis pead, "mis ta ikka ära ei maksa, mul ta endalgi ju rendi peal ... Osta aga ära, noh!"
"Kas ketiga tükkis?" kahtles algaja ärimees.
"Ketiga ühes muidugi, keti saad täiesti tasuta uurile peale," kiitis teine tehingu väärtust.

"Sa oled tubli poiss, Tali," alustas pastorihärra. "Ütle mulle, kas läksite eile koos Tõnissoniga koolist koju?"
"Ma ... me ... jah," ebales Arno, kellel oli raske valetada, kuid kes kogus siis ennast ja lisas: "Läksime pärast farmatseutilise keemia praktikumi koos koolist koju jah, aga enne ma aitasin Tõnissonil salmi õppida."
"Aga siis pidi salm ka sulle endale pähe jääma, ütle õige," nõudis köster omalt poolt.

"Mis vaevab sinu südant?
Mis iial nõuad sa?
See, mis on meie apteek.
Kõik hooleks anna sa!" vuristas Arno.

"Tubli poiss!" kiitis isegi köster, enesel heldimuspisar silmanurgas.

"Valu punaproviisoritele!" kisas Toots ja tormas, hõõgvele aetud raud ühes ja eestlaetav sutspüss teises käes, otse koolimaja ette Nooruse tänavale
"Õppekavast tuleb farmaatsia praktikumid üldse välja jätta ning asendada need laborimeditsiini ja farmakoloogia seminaridega," jahus ta igale möödakäijale.
"Kas edaspidi loengud kah ära jäävad?" tahtis keegi kergeusklik teada.
"Ära jah, ära jah!" kinnitas kõiketeadja.
"Praktikumid ja loengud tuleb asendada igapäevaste eksamitega, et mingigi tase oleks. Ja laborid tuleb kahtlasevõitu ainetest tühjaks teha, las jäävad ainult psühhotroopsed tõenduspõhised ained," teadis ta.
"Aga milleks siis nood, kui praktikume mitte sugugi enam ei toimu?" tahtis keegi areldi teada.
"Sellepärast, et tegelikult olen hoopis mina Liivimaa parim Kentuki Lõvi!" ajas Toots suures õhinas midagi jälle sassi.
"Mis sa jändad," ütles Tõnisson asjalikult, "lõhud veel silmad ära!"

Kui pauk oli juba käinud, jäi Tootsil õigust ülegi: "Ma arvasin esiti, et need on tamasseri rauad."
"Mis siin on?" tahtis käraka peale kohale tõtanud haldusjuht teada.
"Ah, poiss tegi koerust," märkis riidehoiutädi, "lõhkus farmaatsia instituudi akna ära."
"Oh sa kurivaim!" kirus instituudi juhataja kiirest kõnnist hingeldades.

Vahetunnil kutsus Tõnisson Arno vähekese kõrvale. Heas toitumuses koolivennal oli midagi tõsist südamel. Koos mindi õpetaja Lauri juurde.

"See reform ... selle reformi...," alustas Tõnisson ebalevalt ja ohkas sügavalt.
"Arva nii, et sa mu hea sõber oled, kellele kõik võid südamelt ära rääkida," julgustas õpetaja Laur, "mis selle reformiga siis oli?"
Tõnisson näis ennast pikalt koguvat ja pahvatas siis üheainsa hingetõmbega: "See reform ... selle reformi lasin mina ikka põhja küll!"
"Miks sa seda tegid? Vasta!" käratas õpetaja Laur eneselegi ootamatult valjult.
"Mis nad siis tulevad meie ühikatuppa äri ajama!"
Seepeale läbis, olgugi vaid üürikeseks viivuks, ka õpetaja silmi ere protestileek."Nüüd on magamistoas üks voodi puudu, paljalt otsarauad veel alles," tunnistas Tõnisson ja lasi pea süüdlaslikult norgu.

"Ütle, Teele," alustas Arno areldi, "kas sul oleks siis kahju kah olnud, kui mul oleks praktikumid päriselt ära jäänud?"
"Eks ikka oleks olnud."
"Oleksid nutnud?"
"Ah, mine nüüd," püüdis Teele teise tõsist muret naljaks keerata, "kust mina tean seda sulle praegu ütelda."
"Mina teaks küll, et kui sinul praktikumid ära jääks, siis mina küll nutaksin."
"Eks muidugi," lohutas Teele, "Eestimaale on ju haritud proviisoreid hulganisti tarvis."

Arno hingas kergendatult, tõstis pilgu tumedate pilvede poole, mis nüüd ühtäkki sootumaks heledamad näisid.
"Noh, kuidas koolis läheb kah?" tahtis ta siis teada.
"Hästi," vastas kooliõde optimistlikult, "ainult analüütiline keemia on raske."
"Kas siis analüütiline keemia on raske?" naeris Arno.
"Oi, minule on ta hirmus raske!" ütles Teele ja asus siis tõtlikul sammul koduteele.

"Oh kuusepuuu, oh kuusepuuu, kui haljad on su oksad," laulis kogu kursus korraga, ise kätest kinni hoides reformvoodi alusele asetatud jõulupuu ümber kõndides, panemata justkui tähelegi, et isevärki kuusejalg on pikast vees ligunemisest õige rooste läinud. Ja kui eriliselt särasid seejuures Teele silmad!
Laulu jagus kauemakski: "Sind aprilliks müüki tuuakse, ja hinnad külge pannakse."

Pärast ühislaulu kutsus õpetaja Laur Arno enda juurde.
"See on nüüd sinu oma," ütles ta poisile apteeki üle andes.
"Õpi mängima. Ma õpetan sind," lubas koolmeister.
"Häid pühi sulle!"

Epiloog

"Püha isa," kurtis murest murtud assistent. "Nad purustasid püha reliikvia."
"Matsid jäävad matsideks," pressis professor läbi nina, "asjata tegid seda, ilma hariduseta ei saa nemadki läbi.
"Instituut põleb. Kas see on lõpp?"
"See ei ole lõpp. Kõik kestab edasi."

"Reliiikviaaa ... reliiikviaaa...!"

* Kokkulangevused tegeliku elu tegelaste ja sündmustega on juhuslikud ning jäävad lugeja enda südametunnistusele. Palju tänu kaasautoritele: apteekriabilisele Oskar Lutsule ja koolmeister Eduard Bornhöhele.