Omaalgatuslikud apteegiseadused. Alles hiljuti kopeerisime kõike hoolega Soomest, apteekidega seonduvat aga millegipärast mitte. Soomes, nagu ka Saksamaal, Prantsusmaal, Taanis, Kreekas, Ungaris, Sloveenias ja Luksemburgis, võib apteeki omada ainult ülikoolis farmaatsiaõppe lõpetanud proviisor, kes on apteegi ainuomanik. Austrias, Hispaanias, Itaalias, Küprosel ning Lätis ja Leedus peab proviisor omama mingit osa apteegist või kontrolli selle otsuste üle. Eestis asjad nii ei ole. Meil võib apteeki või tervet apteegiketti omada igaüks, kellel tahtmist ja raha jätkub.

EL-i liikmesriikidest on üle kahe kolmandiku pidanud otstarbekaks reguleerida apteekide omamist ja asutamist, sest apteegituru täielik liberaliseerimine pole andnud ühiskonnale oodatud tulemust. Eestis on täpselt vastupidi: teiste riikide kogemusi ignoreerides on piirangud apteekide asutamisele (elanike arv apteegi kohta ja apteekide vahekaugus) hoopis kaotatud. Euroopas on proviisorit erinevalt Eestist alati iseenesestmõistetavalt tervishoiutöötajaks peetud. Meil pidid proviisorid raha koguma ja juristilt teenust ostma, et lõpuks tervishoiutöötaja staatus saavutada.

Apteegikett ostab iseendalt ravimeid

Maailmas tavapärase praktika järgi on ravimite tootmine, hulgimüük ja jaemüük lahutatud. Eestis senini mitte. Ravimiameti andmetel oli 2010. aastal 85,4 protsenti ravimite hulgimüügiturust kahe suurema hulgimüüja käes, kellele kuulus ühtlasi enamik ravimite jaemüügiga tegelevatest üldapteekidest. Meil peavad hulgimüüjad ühtlasi apteegikette ehk ostavad iseenda käest ravimeid. On siililegi selge, et niisuguses apteegis töötav eriharidusega proviisor ei ole oma professionaalsetes otsustas vaba, vaid allub ärimeestest omanike diktaadile.

Teatud üleminekuperioodi jooksul tuleb Eestiski arstirohtude hulgi- ja jaemüük lahutada. Riik väärib kiitust ka viimase aja püüdluste eest kehtestada apteekrile erialase enesetäiendamise nõue, apteekide asutamiskohustus maapiirkondadesse ning anda apteegi omamise õigus proviisorile.

Ent miks kõik see seni enamikest Euroopa riikidest teistmoodi on olnud? Sellepärast, et taasiseseisvunud Eesti ei ole ikka veel suutnud vabaneda kapitalismi lastehaigusest, mille kõige murettekitavamaks sümptomiks on äri eelistamine tervisele.

Äri versus tervis

Arenenud riigid on suutnud äri etteseadmisest tervise ees ammu välja kasvada ega pea ühiskonnas kõige olulisemaks ettevõtlusvabadust. Kõige tähtsam on ikka tervis! Kui tervis kaob, siis pole mõju ega mõnu enam rahastki. Just riigi kohus on tagada tervishoiuteenuste osutamisele ranged nõuded, mis välistavad ärihuvide prevaleerimise ja seavad esiplaanile rahvatervise huvid. Maailmapraktika on ammu näidanud, et inimese tervisega seotu ei ole jätkusuutlikult korraldatav liberaalse ärimaailma tavareeglite järgi.

Heaks näiteks on Ungari apteegiturg, kus apteekidele seati 1994. aastal asutamis- ja omandipiirangud, mis kahe aasta pärast kaotati ja 2010. aastal taaskehtestati. Ungari kogemus näitas, et reguleerimata apteegiturg ei harmoniseeru riigi ülesandega tagada oma elanikele ravimite kättesaadavus, apteegiteenuse sõltumatus, efektiivsus ja kvaliteet. Pärast seda, kui Islandil apteekide asutamispiirangud 1996. aastal kaotati, suurenes pealinna apteekide arv kahe aastaga 67 protsenti, maal aga kõigest 17 protsenti, asudes seejärel hoopis langema.

Eesti ei taha aga õppida teiste riikide vigadest ja on kohe valusasti astumas sama reha otsa. 9. juunist kaovad apteekide asutamispiirangud, sest riigikohus tunnistas need põhiseadusvastaseks. Otsuse põhjenduseks on apteekide asutamispiirangute vastuolu ettevõtlusvabadusega ja võrdsuspõhiõigusega. Ent põhiseadus sätestab ka, et igaühel on õigus tervise kaitsele! Kas taas on äri tervisest tähtsam? Ometi ei kahtle keegi nt perearstiteenuse asutamis- ja tegevuspiirangute põhiseaduspärasuses.

Apteekreid napib

Apteekide asutamispiirangute kaotamine põhjustab tõenäoliselt uute apteegikettide teket ja apteekide arvu suurenemist. PwC Eesti prognoosi kohaselt võib meie apteekide arv viie aasta jooksul kasvada 150 apteegi võrra. Ometi on Eestis juba praegu apteekide arv elanike kohta suurem kui enamikes Euroopa riikides, kusjuures apteekrite arvu suhe elanikkonnaga on Euroopa keskmisel tasemel.

Veel rohkem apteeke ei tähenda sugugi rohkem tervist. Apteekidele laekuv raha "lahjeneb" üha rohkemate apteekide vahel ning uute apteekide massiline asutamine viib sektori täiendavate asutamiskulude tõttu kahjumisse. Otseloomulikult hakatakse neid kulutusi millegi arvel kompenseerima. Naiivne on loota, et suurenev konkurents muudab ravimid hinnalt soodsamaks. Juurdehindlusprotsent ravimite hulgihinnale võimaldab juba praegu apteekidel hädavaevu toime tulla. Tõenäoliselt hakatakse survestama riigiisasid, suurendamaks ravimite juurdehindlust. Seega tuleb kapitalismi lastehaigus kinni maksta ravimite vajajatel.

Ärimeestest omanike surve tervishoiutöötajast apteekrile suureneks veelgi: viimased on sunnitud soovitama eelistatult majanduslikult kasulikumaid ravimeid ja neile pressitakse peale mitte just hädavajaliku lisamüüki.
Juba praegu on Eestis puudu 90-150 proviisorit-farmatseuti, kelle defitsiit suureneb apteekide arvu kasvades umbes 400-ni. Lähiaastail pensioneerub suur osa apteekreid, mis töötajate puudust veelgi kasvatab. Erialatöötaja koolitamine võtab 3-5 aastat, seega kasvab täiendava tööjõu vajadus kiiremini kui spetsialistide koolitamine, mis makstakse kinni mõistagi maksumaksja taskust.

Mida tööandjad teevad? Hakkavad tööjõudu üksteiselt ära ostma. Esimeste seas annavad palgaahvatlusele järele tagasihoidlikuma töötasuga maapiirkondade apteekrid, millele järgneb paratamatult apteekide sulgemine vähemasustatud paikades. Otstarbekaim on apteeke rajada suuremat käivet andvatesse rahvarikastesse kohtadesse. Apteekrite defitsiidi tingimustes hakatakse vähendama ka apteekide lahtiolekuaegu ning proviisoreid-farmatseute sunnitakse tegema rohkem töötunde, mis mõjub kurnavalt ja suurendab eksimise ohtu.
Ja lõpuks – näiliselt seisab riik hea võrdsete võimaluste eest apteekide pidamisel, kuid tegelikult antakse eelis (uutele) apteegikettidele. Mitmekülgse majandustegevusega suurettevõttel on lihtsam ühe sektori kahjumiga toime tulla kui üksikomanikest proviisoritel.

Väljapääs – apteegid proviisoritele?

Eestil on tehtud eksisamme veel võimalik parandada apteekide omandipiirangute kehtestamisega. Selleks on apteekrid koostanud ravimiseaduse muutmise seaduse eelnõu, mille järgi saaks apteegi ainu- või enamusomanikuks olla üksnes proviisor. Planeeritav 8-aastane üleminekuaeg tundub mõistlik ja realistlik.

Ent olgem ausad: õnn ei tule ka siis kohe õuele, sest valdkond on keeruline, erinevaid asjaolusid ja muutujaid palju, reguleerimatust veel rohkem. Meil, apteegiteenuse vajajatel, on apteekide omandipiirangust tõenäoliselt siiski rohkem võita kui asutamispiirangute tühistamisest kaotada. Proviisorina pooldan apteekide kuulumist oma eriharidusliku kompetentsiga ametiõdedele ja -vendadele. Seevastu riigi kodanikuna olen apteekide kuulumisega proviisoritele nõus vaid siis, kui keegi või miski garanteerib, et proviisoritest ei saa ärimeeste apteegikettide "tankiste".

Kvaliteetse apteegiteenuse peavad tagama riiklikult kaalutletud otsused, mitte enne valimisi populismist tiivustatud tormamine. Korda võiks tagada loodav avalik-õiguslik Proviisorite Koda, ent siin on vaja selget, mõistusepärast ja kontrollile alluvat ülesannete jaotust apteekide omanike ja riigi vahel. Pole mõtet kõiges süüdlasteks pidada ärimehi, sest äri eesmärk ongi turuülemvõimu ja kasumit saavutada. Puuduvad "head" proviisoriapteegid ja "pahad" ketiapteegid, apteek on apteek. Kui ühed kehvemat apteegiteenust pakuvad või kui äri toimub ebaeetiliselt ja vastuolus rahvatervisega, siis on pigem riik midagi tegemata jätnud.

Ravimite valdkonnas on riik rahva tervise kaitsmisega tänu ravimiameti heale tööle suurepäraselt toime tulnud. Tugevast riigist ja ametnike pädevusest ei kõnele aga ebajärjekindlus ja pidevad segased muutused apteekide seadusandluses, mis on põhjustanud apteegialal "turbulentsi". Spetsialistidega peetakse nõu kahjuks vähe.

Ministeeriumisse apteegiosakond?

Ehk tuleks meil sarnaselt Lätiga luua sotsiaalministeeriumi juurde apteegiosakond, mis defineeriks apteegi mõiste, määratleks proviisorite kutsestandardi, vaataks üle ja karmistaks uute apteekide asutamise, aga ka seniste pidamise tingimused.

Apteekide arv peaks pigem vähenema, aga mitte väljasuretatavate proviisori- ja maa-apteekide arvel, vaid üle tuleks vaadata nõuded üliarvukatele kaubanduskeskustes tegutsevatele rohupoodidele. Tagamaks kvaliteetset apteegiteenust, tuleb apteegipidajal hoida palgal piisav arv töötajaid ning võimaldada neile täienduskoolitusi.

Lisaks sellele, et meil puudub ikka veel proviisorite kutsestandard, pole reguleeritud proviisorite ja farmatseutide suhtearv apteegis ega nende täpseid töökohustusi või erialaseid õigusi. Pole loogiline, et proviisor õpib viis aastat ja farmatseut kolm ning nende ainsaks erinevuseks on, et proviisor võib olla apteegi juhataja, farmatseut mitte. Erinev erialane kompetents ja vastutus rahvatervise eest peaks kajastuma ka erinevates palganumbrites, mis tuleks Eestis proviisoritele kui tervishoiutöötajatele vähemalt miinimumtasuna paika panna.

On ülim aeg Euroopa kogemused ja teaduspõhisus rakendada mõistusepäraselt Eesti apteekide valdkonnas korra majja löömisel. Põhiseaduse järgi on igaühel meist õigus nõuda riigilt oma tervise kaitset, mis peaks olema tähtsam kellegi ärihuvidest ja ettevõtlusvabadusest.