Täiskasvanud Eesti elanikkonnast 96 protsenti külastab apteeki vähemalt kord poolaastas. Samas pole ühiskonnas teada, millise hariduse ja teadmistepagasiga spetsialistid apteegis töötavad. Keskmise Eesti inimese arusaam apteegist kujuneb paljuski apteegi väljanägemise kui ka reklaamide põhjal.

"Kui televiisoris öeldakse, et "Tule meie apteeki, sest saad kolm kahe hinnaga", siis see ei jäta apteegist ennekõike tervishoiuasutuse kuvandit," märgib Tartu Ülikooli farmatseutilise ettevõtluse nooremlektor Kristiina Sepp. Pigem võiks tema sõnul inimesi harida, et apteek on samuti tervishoiuasutus. "Tule esmalt apteeki. Meil on apteegis pädevus olemas, et inimest ravimi- ja terviseküsimustes aidata," soovitab ta.

Oma hiljuti kaitstud doktoritöös uuriski Sepp Eesti apteegiteenusega seonduvat. Ta käsitles 552 külastaja arvamuse põhjal inimeste teadlikkust, kogemusi ja ootusi apteegiteenuse kohta. Teisalt hindas Sepp proviisoriõppe käigus omandatud kompetentse ja nende sobivust tulevaseks erialaseks tegevuseks.

Proviisor peabki apteegis suhtlema

"Kui inimene apteeki tuleb, peab ta sealt ära minema oma ravimi, tervise või haiguse kohta targemana," sedastab Kristiina Sepp põhimõtet, mida ka ise tudengitele õpetab. See eeldab, et külastaja ja apteekri vahel tekib vestlus.

"Tõsi, inimesed pigem ei ole harjunud suhtlema. Osati mõeldaks, et mida see apteeker ikka teab, teisalt ei soosi apteegi keskkond külastajal oma tervist puudutaval teemal rääkima," möönab Sepp. Siiski leidub pikkade perearstijärjekordade tuules tema sõnul neidki, kes on mõne osavõtliku apteekri nii-öelda ära kodustanud. Sageli piirnebki neil ainus kontakt tervishoiuga apteegi külastuse ja sealt saadud asjakohase teabega.

Värske doktor toob näiteid, miks on oluline proviisoriga vestelda. "Näiteks inimene võtab riiulit ravimi, aga see ei pruugi olla talle või kellelegi, kes seda ravimit kasutab sobiv ravim. Keegi peab temalt küsima: kellele see ravim on mõeldud, milliste tervise kaebuste jaoks soovitakse seda kasutada, millised on kaasnevad haigused ja kasutatavad ravimid ja nii edasi," kirjeldab ta. 

Teinekord valib külastaja küll riiulilt õige ravimi, kuid vestluse käigus selgub, et ravim ikkagi ei sobi. Näiteks juhul, kui valitud ravisalv oli mõeldud üksi elavale eakale, kes ei saa seda iseseisvalt kasutada. Või siis juhul, kui inimene tuleb ostma varem kasutatud köhasiirupit, võib vestluse käigus apteekriga selguda, et tegemist on vererõhuravimist tuleneva kõrvaltoimega. Sel juhul osutub vajalikuks hoopis perearsti poole pöördumine, et määratud ravim välja vahetada.

Kuna kummalgi juhul oleks inimene omapäi haige seisundit hoopis hullemaks teinud, peabki proviisor Sepa sõnul sekkuma. "Me peame küsima ja pakkuma lahendusi. Mõnikord lahendus ei ole toode, vaid hoopis nõuanne," sõnab ta.

Oma doktoritöö osana võrdles Sepp ka eesti ja vene rahvusest apteegikülastajate ootusi ja kogemusi apteegiteenuse kohta. "Ravimialase nõustamise kogemus apteegis erines, mõnikord isegi kahekordselt," sedastab ta. Erinevalt eestlastest ei pidanud vene rahvusest inimesed sageli apteeki kohaks, kust ravimite kohta infot saada.

"Vene rahvusest inimene on sageli passiivsem patsient. Ta ootab, et talle öeldakse, mida ta tegema peab. Seda teeb pigem arst ja vene inimese jaoks ei ole apteeker võrdne arstiga," sõnab värske doktor. Vene inimese kogemust mõjutab Sepa sõnul ka keelebarjäär: paljud nooremad apteekrid ei oska vene keeles põhjalikku selgitustööd teha. Eriti vanemad vene emakeelega apteegikülastajad võivad aga omakorda häbeneda eesti keelt purssida. 

"Neil on tervisemure, aga nad ei oska kohalikku keelt ega saa ravimipakendi infolehest aru ja võib-olla keegi jätab neid nõustamata," selgitab Sepp. "Me peame ikkagi apteekrina veenduma, et patsient teab, mida ta selle ravimiga kodus tegema läheb, ja kuidas tema ohutus on tagatud," paneb ta endale ja kolleegidele südamele.

Apteegis on vaja luua enam privaatsust patsientide

Apteegikülastajate uuringus pidasid viimased Kristiina Sepa sõnul väga oluliseks privaatsust. "Seda on ka rahvusvahelised uuringud näidanud ja teised tervishoiutöötajad öelnud, et privaatsuse puudumine apteegis tekitab usaldamatust. See on paras väljakutse apteegis, kuidas tagada privaatne nõustamine." arutleb ta.

Kui näiteks Inglismaal on apteegis eraldi ruumi osa, mis on muust apteegi müügisaalist eraldatud, kus saavad külastaja ja proviisor segamatult arutleda, siis Eesti apteekides eraldab nõustamiskohti heal juhul väike küljeriba. Sepa sõnul võiks Eesti apteekides olla enam eraldi nõustamiskabinette, kus inimene saaks rääkida avatult delikaatsetest tervisemuredest ja vajadusel haige kehapiirkonna ette näidata.

"Apteegid näevad Eestis välja pigem jaemüügiettevõtted kui tervishoiuasutused: avatud müügipinnad, lai tootevalik ning privaatsuse puudus. Selle tulemusena tajutakse apteeke sageli kaubanduslike üksustena ja tootepõhine rahastamine suurendab seda arusaama veelgi," osutab Sepp.

Nimelt kehtib Eestis 2005. aastal paika pandud ravimite juurdehindluse piirmäär, mis aastal 2021 oli keskmiselt 12,8 protsenti. "Sellise ravimite juurdehindluse juures pole võimalik tagada teenuse jätkusuutlikkust," nendib värske doktor. Olukorra leevendamiseks on apteegist võimalik soetada teisi apteegikaupu, näiteks toidulisandeid ja apteegikosmeetikat, mille hinnale saab Sepa sõnul lisada vaba juurdehindluse.

Teine koht, mille arvelt saaks värske doktori hinnangul privaatsemat ruumi juurde ehitada, on esktemporaalsete (apteegis valmistatavate, toim) ravimite valmistamisruumid. Esiteks tohib apteeker mitu tundi valmiva ravimi eest küsida vähem kui euro. Teiseks valmib ühes apteegis aastas selliseid ravimeid väga vähe. "Seega oleks igati mõistlik koondada ravimite valmistamine piirkondlikesse keskustesse ja kasutada vabanenud ruume patsientide nõustamiseks," arutleb värske doktor.

Nii juurdehindluse kui ka ruuminõuete küsimus näitab tema sõnul riigi leiget suhtumist proviisori erialasse. Kui näiteks perearstiteenus on Sepa hinnangul kõrvalt vaadates hästi üles ehitatud ja rahastatud, siis võrdub proviisor avalikkuse silmis apteegi ja ravimimüügiga. "Ükski proviisor ei õpi täna ülikoolis selleks, et midagi müüma hakata, vaid selleks, et inimesi aidata," sõnab ta.

Apteek kui ravimipädevust pakkuv asutus pole tema sõnul tervishoiusüsteemiga piisavalt hästi seotud. Apteekrid tunnevad sestap Sepa sõnul, et ühiskond ei väärtusta neid. "Kui apteegid saaksid võrdväärselt kaasatud ja ka rahastuse näiteks perearstide ja ülejäänud tervishoiusüsteemiga, siis ma arvan, et sellest võidaks ainult patsient, kelle ümber tegutseb terviklik tervishoiu meeskond, kes on samas infoväljas ja tegutseb koostööle suunatult," märgib ta.

Samuti aitaks see värske doktori sõnul kaasa apteegiteenuse kiiremale arengule. "Sealhulgas rakendataks selgemalt enam proviisorite ravimialast pädevust patsiendi ravitulemuslikkuse saavutamisel," selgitab ta.

Õpe saaks olla patsiendikesksem

Üks osa Kristiina Sepa doktoritööst puudutas proviisorite ettevalmistust Tartu Ülikoolis. Täpsemalt huvitas teda, kas tulevastel apteekritel on piisavalt erialateadmisi, aga ka suhtlemisoskust. "Olla suurepärane apteeker on imelihtne: ennekõike on vaja inimlikkust. Sul võivad olla suurepärased teadmised, aga kui inimene ei tea, et sul need on või sa annad neid edasi nii, et ta aru ei saa, pole neist mingit kasu," selgitab ta.

Oma töö põhjal möönab Sepp, et patsiendisuhtluse harjutamist peaks õppekavas olema praegusest enam. "Kogu meditsiiniõppes on suhtluse ja psühholoogia osa pisut vähe. Kõik on pigem hästi teoreetiline ja erialaspetsiifiline," möönab ta. Samas täheldas ta töös proviisoritudengeid jälgides, et simuleeritud patsiendiga suheldes paranes ajapikku viimaste oskus erialaseid teadmisi patsiendini viia.

Sepp nendib sedagi, et akadeemilises maailmas võtavad muutused aega: tudengitele õpetatakse seda, mida ollakse harjunud õpetama. Tema töös jäid aga ülikoolivälised farmaatsiasektori esindajad õppekava suhtes kriitiliseks: muu hulgas võiks nende sõnul enam kaasata praktilise taustaga erialaspetsialiste õppe läbiviimisesse ning rohkem õpetada ettevõtluse ja juhtumisega seotud aineid. "Me üritame tasapisi ainemahtu suurendada. Ettevõtlust, juhtimist, kvaliteedijuhtimist, aga ka ülekantavate oskuste arendamist– kõike seda võiks olla rohkem," nõustub Sepp.

Õppekava muutmist arutatakse ülikoolis tema sõnul just tuleviku tööturgu silmas pidades. "Me näeme, et Eestis on hakanud kujunema oma ravimitööstus. Sinna sobivat pädevust justkui ei ole," ütleb Sepp. Sestap on tema sõnul väga oluline, et tulevikus ka proviisoriõppe lõpetanud ravimiteadlased leiaksid tee sellistesse ettevõtetesse. "Enne tuleb aga neile anda vastavad teadmised ülikoolis ja tööandjatele teada, et neile sobivad spetsialistid on Eestis olemas. See kõik nõuab tihedat ja eesmärgipärast koostööd," osutab värske doktor.

Viimaks näeb Sepp proviisorites leevendust meditsiinisüsteemi ülekoormatusele. "Juhtmõte peaks olema mitte see, et mängime rollid ümber, vaid teeme koostööd, mille keskmes on patsient," ütleb ta. Näiteks võik apteegis Sepa sõnul pakkuda regulaarset ravimite kasutamise hindamise teenust kroonilistele haigetele. Tänu sellele oleks toetatud patsientide ravijärgimus, ravi oleks tõhusam ja ohutum. "Kasutagem meie erialast pädevust ära, sest olgem ausad: meie näeme patsienti rohkem kui ükski teine tervishoiu osapool," tõdeb Sepp.

Kristiina Sepp kaitses doktoritöö "Competency based and person-centered community pharmacy practice – development and implementation in Estonia" ("Kompetentsipõhine ja inimkeskne apteegiteenus – arendamine ja rakendamine Eestis") 31. märtsil Tartu Ülikoolis. Tööd juhendasid kaasprofessor Daisy Volmer ja professor Ain Raal Tartu Ülikoolist ning kaasprofessor Afonso Miguel das Neves Cavaco Lissaboni Ülikoolist. Tööd oponeeris kaasprofessor Susanne Kaae Kopenhaageni Ülikoolist.