Ajalooliselt on kasutatud tšaagat rahvameditsiinis nii Poolast, Baltimaades, Soomes kui ka Loode-Venemaal. Praeguseks on jõudnud see üldtoniseeriva toidulisandina poodidesse, mis müüvad teisigi looduslikku päritolu preparaate. Teaduspõhiselt tšaagat siiski ravimiks siiski nimetada ei saa, sest selleks peaks käima see läbi hoolikalt kontrollitud kliiniliste katsete kadalipust.

"Tšaagast valmistatud tooteid ostes ja tarbides saab toetuda rahvameditsiini kogemustele, nagu ka mitmete ravimtaimede puhul. Teaduslikes katsetes on nähtud mõningaid paljulubavaid tulemusi, kuid need ei osuta veel piisavalt ühes suunas. Vähemalt saame praegu öelda, et need ei tee mõõdukuse piiridesse jäädes inimese tervisele kahju," märkis Ain Raal, Tartu Ülikooli farmakognoosia professor ja hiljuti ilmunud analüüsi kaasautor.

Puhtalt koostisest lähtudes leidub mustas pässikus märkimisväärsel hulgal mitmeid bioaktiivseid ühendeid. Muu hulgas saab eraldada pässiku viljakehast betuliini, betuliinhapet, inotodinooli ja mitmeid antioksüdante. Katseklaasis tehtud katsetes on neist mõned bioaktiivsetest ainetest tõrjunud viiruseid ja pärssinud erinevate vähirakuliinide kasvu.

Senistes uuringutes on ekstraheeritud ühendeid vaid kaskedel kasvavatest tšaagadest. Hallil lepal parasiteerivat musta pässikut polnud enne Eesti teadlasi keegi sel viisil uurinud. Just nagu inimeste puhul, nii mõjutab aga ka seente puhul selle toidulaud seene biokeemilist koostist.

Senise leige huvi põhjus on lihtne. "Põhja-Euroopale mõeldes on hall lepp Baltikumis oluliselt enam esindatud kui Põhjamaades, kus on selle osatähtsus tühine. Leppa kasvab ka Venemaa Euroopa-poolses osas, kuid seal ei jõuta selle teemaga tegeleda," põhjendas Rein Drenkhan, Eesti Maaülikooli metsapatoloogia professor ja uurimuse juhtivautor. Hoopis olulisem on kask.

Osaühingu Inopure tellitud uuringust selgus, et bioaktiivsete ühendite hulga osas esineski kaskedel ja leppadel parasiteerivatel pässikutel erinevusi. Betuliini, inotodiooli ja lanosterooli suhtelised sisaldused olid mõlemal juhul võrreldavad. Antioksüdante nagu beeta-glükaane, polüfenoole ja flavonoole esines kasel parasiteerivates seentes rohkem. Üllatuslikult oli aga vähivastase toimega betuliinhappe suhteline sisaldus hallil lepal kasvavates pässikutes isegi kuni 30 korda suurem, kui kaski nakatanud seentes.

Raal rõhutas taaskord, et pässikust eraldatud betuliinhappe täpse toime väljaselgitamine võtab aega. "Katseklaasis on võimalik vähirakkude arengut pärssida ja neid tappa väga mitmetel viisidel. Loomade ja inimeste organism on palju keerulisem ning kõigist ravimikandidaatidest leiavad tõhusate vähiravimitena hiljem kasutust vaid vähesed," nentis professor.

Kui aga must pässik pole inimesele otseselt vastunäidustatud, ei tohiks Raali sõnul vähki põdedes pässiku tinktuuri tarbimisest ka mingit kahju sündida. Peaasi, et seejuures järgitakse ka arsti määratud raviskeemi.

Lisaks tuleb tema sõnul tähele panna, et musta pässiku bioaktiivsed ühendid on aidanud katseklaasikatsetes pärssida vaid teatud vähirakuliinide vohamist. Nendeks olid leukeemia, kopsu ja käärsoole adenokartsinoom, maksa hepatotsellulaarne adenokartsinoom, suu epidermoidse kartsinoom ja eesnäärmevähk. "See on hea. Kui need ühendid mõjuksid igat sorti vähirakkudele, tapaksid need ka väga tõenäoliselt inimese enda keharakke. Ühte universaalset vähirelva pole olemas," sõnas Raal.

Iga seen loeb

Rein Drenkhan lisas, et pässikus leiduvate bioaktiivsete ühendite hulka mõjutasid märkimisväärselt ka puu kasvukoht ja konkreetse seene geneetilised eripärad. "See on taaskord põnev küsimus, mida hinnata. Mõnelt isendilt saab neid ühendeid rohkem, mõnelt vähem. Näiteks arukasel leidus betuliinhapet 20–132 mikrogrammi grammi kohta. See näitab, et isendite vahel on märkimisväärsed erinevused," viitas professor. Nii võiks musti pässikuid tööstuslikult kasvatama hakates eelistada kindlaid geenivariante kandvaid seeni.

Praktilise poole pealt tähendab taoline kõikumine, et mustast pässikust kasvõi harjumuspärasemaid tinktuure valmistades võib sõltuvalt seenepartiist selles leiduvate toimeainete hulk oluliselt erineda. Ain Raali hinnangul ei leidu reeglina neid tõmmistes kunagi nii palju, et see võiks inimeste tervist ohustada. Pigem võib probleeme valmistada toimeainete vähesus. "Tõenduspõhise preparaadi puhul tuleb seeläbi kindlasti vaadata, et toimeaine hulk jääks teatud piiridesse," lisas professor.

Lepikute uus elu

Laiemas vaates ilmestab uuring Rein Drenkhani hinnangul, et lisaks metsast söögiseente korjamisele võiks ammutada sealt ka väärtuslikumat toorainet. "Valisime halli lepa, sest majanduslikus vaates kasutatakse seda praegu ainult küttepuuna. Teisi väärindusvõimalusi on küll juba olemas, aga must pässik võimaldaks neid võimalusi veel juurde saada," sõnas professor. Kaski saaks kasutada teistel parematel eesmärkidel.

Drenkhan lisas, et enne musta pässiku laiemat kasutuselevõttu tuleb lahendada veel mitu suurt küsimust. Praegu piisab musta pässiku nõudluse rahuldamisest juba metsades loomulikult kasvavate seente korjamisest. Tulevikus ei pruugi neist aga piisata või muutub nende korjamine ebamõistlikult kalliks. Sellisel juhul tuleks hakata puid sihilikult nakatama.

"Meie üks järgmistest mõtetest on vaadata, kuidas see leppadel nakatamise järel kasvama hakkab. Ühtlasi peame uurima, kas või kuidas mõjub see ülejäänud metsale. Peame meeles pidama, et tegemist on patogeense seenega, mis puid kahjustab. Kindlasti ei propageeri me praegu puude massilist nakatamist," laiendas professor oma mõtet.

Samuti näitab vaid aeg, kas Eesti lepikutest võiks saada tõesti arsenalid vähivastases võitluses. "Meil on vaja teha erinevate vähirakuliinide uuringuid ka sellelt puuliigilt pärineva pässikuga. Praegune oli teabekogumise alus, mille tulemusel saime teada, et need ühendid on olemas ja potentsiaali jagub," lisas Drenkhan. "Me räägime siin ikkagi aastatest," kinnitas Ain Raal.

Uuring ilmus ajakirjas Biomolecules. Töö viisid läbi Eesti Maaülikooli metsanduse ja inseneeria ning põllumajandus- ja keskkonnainstituudi ja Tartu Ülikooli farmaatsia instituudi teadlased.