Selle ja mitmete teiste psüühikahäire ravimisel tõotab tulla läbimurre, kui leitakse ravimid, mis mõjutaksid ajus transportvalku, millele Tartu ülikooli teadlased on piltlikult öeldes näpu peale pannud.

Näpu peale panemine tähendab, et neuropsühhofarmakoloogia nooremteadur Mariliis Vaht näitas hiljuti, kuidas heaolutunde ja ergastumisega seotud ajukemikaale liigutava molekuli aktiivsust kodeeriv geen mõjutab nii impulsiivsust, ärevust, depressiivsust, neurootilisust kui ka alkoholi sõltuvust ja – kuritarvitamist.

Jutt käib molekulist, mille olemasolu ajus tõestati alles sajandi vahetusel – veel 1990ndatel olid teadlased veendunud, et VMAT1 transportvalk on olemas küll seedeelundkonnas ja veresoontes, kuid mitte ajus.

VMAT1 ülesanne on korraldada närvirakkude vahelist suhtlust. Pealtnäha lihtne ülesanne: edastada heaolutunde ja ergastumisega seotud virgatsaineid nagu serotoniin, dopamiin, adrenaliin ja noradrenaliin õigel ajal õiges koguses ühelt närvirakult teisele.

Kuid olenevalt pärilikust materjalist toimetab see valk mõnedel inimestel paremini kui teistel. See teadmine aitab muu hulgas selgitada, miks sõbra soe kallistus tekitab mõnel hea tunde ja mõnel mittemingisugust. “Kui virgatsaineid transportiva valgu aktiivsus on väga madal, võib see tähendada, et näiteks heaolutundega seotud dopamiini vabastatakse vähem,” selgitas TÜ neuropsühhofarmakoloogia nooremteadur Mariliis Vaht.

Meeleoluhäired on pärilikud

Sellise genotüübiga inimesed, kellel transportvalk VMAT1 tublimat tööd teeb, on kaks korda suurem kaitse mitmete vaimsete häirete ees võrreldes inimestega, kellel genotüüp tingib justkui laisema transportvalgu tegevuse.

“See tähendab, et osa inimesi kogeb oluliselt suurema tõenäosusega elu jooksul psühholoogilisi häireid, kuna nad on keskkondlikele mõjutustele avatumad. Samas on osal jällegi selline geneetika, mis tingib väiksema võimaluse meeleoluhäirete väljakujunemiseks,” rääkis Vaht.

Mariliis Vaht. Karl Erik Piirimees

Paraku on häirete eest paremini kaitstuid populatsioonis vähem.

Selliste uute teadmisteni jõudsid Mariliis Vaht, Evelyn Kiive, Toomas Veidebaum ja Jaanus Harro hiljuti neuropsühhofarmakoloogia ajakirjas avaldatud teadusartiklis, mis põhineb juba ligi 20 aastat kestnud Tartumaa laste isiksuse-, käitumise- ja terviseuuringul ELIKTU.

“Kui käesoleval juhul on tavalisema genotüübiga inimestel probleeme rohkem, miks siis justkui parema pärilikkusega inimesi vähem on?” esitab Harro järgmise fundamentaalne küsimuse, mis teaduslikku vastust ootab. “Mis on “kaitstute” riskid ja mis nendega halba juhtub, et evolutsioon neid eelistanud ei ole?”

Tõhusam ravi meeleoluhäiretele

Kuna psüühikahäired on üks peamine põhjus, mis muudab inimesed töövõimetuks, on põhjust arvata, et enne kui eelpool toodud küsimused pädevad vastused saavad, toimub läbimurre ravimitööstuses ning turule tulevad VMAT1 aktiivsust muutvad rohud. Need pakuks tõhusat leevendust just ärevuse, impulsiivsuse, depressiivsuse, neurootilisuse ja alkoholisõltuvuse korral.

Näiteks inimesed, kelle kurvameelsust lähedase kallistus karvavõrdki ei leevenda, võiksid tulevikus abi saada just VMAT1 aktiivsust tõstvast ravimist, mis aitaks positiivses keskkonnas vabastada ka piisavas koguses dopamiini.

Ent kuidas on võimalik, et samal ajal kui mitmed teadlased üle maailma alles õpivad selle transportvalgu olemasolu ajus, on Tartus jõutud juba näidata, kuidas see meie käitumist juhib? “Ümberõppimine läheb inimestel väga raskelt, sest nagu me teame, on õppida alati lihtsam kui ümberõppida,” vastab uuringu üks autoritest Jaanus Harro

“Kui mingid põhitõed on paika pandud, on neid väga raske muuta,” täiendab esimene autor Mariliis Vaht. Ta lisab: “Tartu ülikooli väiksus tähendab ka paindlikkust, mis annab eelise uute suundadega kohanemisel.”