Parietaalset kunsti ehk koopamaalinguid kohtab tavaliselt koopaseintel, ent mõnikord ka maapinnal. Just maapinnalt avastatigi Tiibetis rida käe- ja jalajälgi, millest ükski teisega ei kattu, vahendab Gizmodo.

Lisaks sellele, et tegu võib olla vanima teadaoleva koopamaalinguga, on leiukoht varaseim tõend inimasustusest Quesangi piirkonnas, mis asub merepinnast umbes 3660 meetri kõrgusel. 

Uuringu ühe kaasautori ja Cornelli Ülikooli teaduri Thomas Urbani sõnul on hästi teada, kuidas jäetakse jalajälgi näiteks kõndides, joostes, hüpates või isegi libisedes. Tiibetist leitud jäljed on tema sõnul tehtud aga ettevaatlikumalt ja paigutatud pinnale kindlal moel. Võrdluseks tekib Urbani sõnul umbes samalaadne jälg, kui laps vajutab käe värskesse tsementi.

Viis käe- ja viis jalajälge jäeti omaaegsesse mudasse Quesangi kuumaveeallika lähistel. Aastatuhandete jooksul kivistus muda travertiiniks (settekivim, toim). Uuringu juhtivautor David Zhang leidis samast piirkonnast käejälgi juba 1988. aastal, kuid kõnealused jäljed jäid teadlastele silma alles 2018. aastal. 

Ehkki jäljendite hinnanguline vanus võib jääda väga laia ajavahemikku, on need igal juhul vähemalt 120 000 aasta vanemad kui Lascaux' ja Sulawesi koopamaalingud.

Jälgede suuruse põhjal otsustades oletavad uurijad, et neid jätnud kunstnikud võisid olla seitsme- kuni kaheteistaastased. Jalajäljed sobisid suuruselt seitsme-aastasele, aga käejäljed olnuks tema kohta liiga suured. 

Oletus põhineb eeldusel, et jäljed jättis Homo sapiens, kuid selles pole uurijad veel kindlad. Kui kunstiteose autor oli mõnest muust inimlliigist, ei pea pakutud vanused paika. Jälgede tekkeaeg kattub näiteks umbkaudu Tiibeti platool elanud denisi inimeste säilmete päritoluajaga ehk jäljed võisid jätta hoopis nemad.

Samuti on vaatepunkti küsimus, kas jäljed ikka on kunst. Bournemouthi Ülikooli geoloogi Matthew Bennetti sõnul jäeti need siiski tõenäoliselt tahtlikult. Jälgede paigutus on tema sõnul läbimõeldud. Samuti viitavad tahtlikkusele jälgede ebatavaline vajutamishoolikus ja tõsiasi, et ükski jälg teisega ei kattu.

Olgu jäljed kunst või mitte, igal juhul viitavad need Urbani sõnul üldiselt keerukamale käitumisele kui tegid seda teised loomad. Sümbolkäitumised, nagu keel, usk ja kunst, avaldusid varases inimühiskonnas ilmselt lihtsamal kujul. Seetõttu ei maksaks Urbani sõnul eeldada, et varast kunsti otsides leidub mõnel koopaseinal midagi "Mona Lisa" laadset.

Artikkel ilmus ajakirjas Science Bulletin.