Khmeeri impeeriumi südamaalt leiti tuhandeid iidseid varemeid ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Praegusel ajal on kaetud suur osa Phnom Kuleni platoost tiheda džungliga.
Praegusel ajal on kaetud suur osa Phnom Kuleni platoost tiheda džungliga. Autor/allikas: Archaeology Development Foundation

Mõne aasta eest Kambodža džunglist leitud varemed on osa sadu aastaid Kagu-Aasiat valitsenud Khmeeri impeeriumi esimese pealinna jäänustest, kinnitavad piirkonnas väljakaevamisi teinud ja kümnete ruutkilomeetrite suurust maalappi laseritega seiranud arheoloogid.

"Legendi kohaselt kroonis khmeeri kuningas Jayavarman II end aastal 802 kõigi teiste khmeeride kuningaks. Meil on põhjust selle loo üksikasjades kahelda, kuid värske töö põhjal on see tõsi vähemalt osaliselt. Väidetavalt tegi ta seda Mahendraparvata linnas, mille ulatust ja olemasolu me nüüd üksikasjalikult dokumenteerime," selgitas Damian Evans, üks uurimuse juhtivautoreid ja Prantsuse aasia uuringute teadur ERR Novaatorile.

Järelduste kohaselt pandi linnale alus üheksanda sajandi alguses, ligikaudu 350 aastat enne maailma suurimat templikompleksi – Angkor Wati valmimist.

Laserimpulssidega maastikust loodud kolmemõõtmelise mudeli põhjal laius Mahendraparvata 40–50 ruutkilomeetril. Evans lisas, et teised samasse ajaperioodi kuuluvad khmeeride linnad kasvasid orgaaniliselt, erilise põhiplaanita. Mahendraparvatas võis näha aga märke kõrgemal tasemel planeerimisest ja suuremast nägemusest.

Lidariga tehtud vaatlustel leiti tuhandeid uusi arheoloogilisi objekte. Autor/allikas: Archaeology Development Foundation

"Muu hulgas leidsime jälgi katsest rajada tohutut veehoidlat, mis oleks katnud valmides enam kui 35 hektari suuruse maa-ala. Tõsi, ehitustöödega ei jõutud kunagi lõpule, kuid näib, et projekti ambitsioonikus püstitas järgmisteks sajanditeks eeskuju ka kõigile teistele kuningatele," selgitas Evans.

Piirkonda iseloomustava mussoonkliima tõttu oli kõrged püüdlused põhjendatud. Üleujutusi põhjustavad vihmad vaheldusid pikkade kuivemate perioodidega. Ilma veeehoidlata osutus Phnom Kuleni platool suurema elanikkonna ära toitmine tõenäoliselt võimatuks, mistõttu koliti see peagi mujale.

Veehoidla oleks pidanud katma valmides enam kui 35 hektari suuruse maa-ala Autor/allikas: Chevance et al., Antiquity, 2019

Laserimõõtmiste põhjal saab võrrelda khmeeride võimet kujundada ja vormida neid ümbritsevat keskkonda vaid Kesk-Ameerikas elanud maiadega. "Katsed toitainevaesetel muldadel riisi saagikust stabiliseerida lõid muidugi terve rea uusi probleeme, kuid vaevalt, et keegi selle jätkusuutlikkusele tuhande aasta eest pikemalt mõtles," sõnas teadur.

Mahendraparvata keskosa oli jagatud korrapärasteks 1,5-kilomeetrise küljepikkusega kvartaliteks. Muu hulgas leidis töörühm neis jälgi väikesematest templitest ja tiigikestest, suuremast püramiidikujulisest templist ja kuninglikust paleest. Samas puudus seal põllupidamiseks tarvilik taristu.

Uue ajastu arheoloogia
Kunagisele ulatuslikule keskkonnamõjule ja legendidele vaatamata olid jäänud arheoloogidele kuni viimase ajani linnast silma vaid mõned lagunenud templid. Impeeriumi allakäigule järgnenud sajanditel kattusid ehitised taas džungliga.

Möödunud sajandi teisel poolel tegutsesid piirkkonnas vasakäärmuslastest punaste khmeeride riismed. Aastakümnete vältel kestnud konflikti tõttu kattus see plahvatamata laskemoona ja miinidega, muutes klassikalised arheoloogilised väljakaevamised liiga ohtlikuks.

Siinkohal tulid appi uue põlvkonna meetodid, eeskätt Lidari mõõtmised. Lennukilt teele saadetud laserimpulssidega on võimalik märgata isegi tiheda taimestiku alla peitunud struktuure. Lidar teab, kuhu suunas impulsid saadetakse ning lennuki asendit ja liikumissuunda. Peegelduste täpsete koordinaatide põhjal saab luua seeläbi aluspinna ja taimestiku kolmemõõtmelise mudeli.

Mahendraparvata linna plaan. Autor/allikas: Chevance et al., Antiquity, 2019

"Esimese aimduse linna tõelisest ulatusest saime 2012. aastal. Sellest ajast saadik oleme korraldanud ulatuslikumaid vaatluskampaaniaid ja teinud kohapeal väljakaevamisi, et kontrollida kaugseire tulemusi. Samuti võimaldas panna see meil täpsustada Mahendraparvata kronoloogiat," selgitas Evans. Labidate ja pintslitega varustatud arheoloogide täielikku kadumist seetõttu teadur lähiajal ei ennusta.

Küll peab aga ilmselt kogukond leppima, et arheoloogiat saab teha ka teisel viisil. "Idee vajadusest teha alati käed ja saapad poriseks on osa arheoloogide eneseteadvusest. See on muutunud mõneski mõttes probleemseks. Seirame üksikasjalikult raskesti ligipääsetavaid piirkondi, mida pole meil lootuski täies mahus lähedalt uurida või näeme vaid kogu kultuurikihi tippu. Uuest tehnoloogiast täielikult kasu lõigates omandab arheoloogias määramatus üha tähtsama rolli," sõnas Evans.

Samuti võib näha valdkonnas ette õppivate algoritmide ja tehisintellekti võidukäiku. Juba varem kulutasid arheoloogid kaugseirel tehtud piltide uurimiseks tuhandeid tunde. Viimastel aastatel on õhust kogutavate andmete hulk aga veel plahvatuslikult kasvanud. "Kolleegid tögavad mind, et ma pole 20-aastase karjääri jooksul näinud ühegi augu põhja, kuid ekraani ees saab ära teha üha rohkem," lisas teadur.

Uurimus ilmus ajakirjas Antiquity.

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: