Kesk-Ameerika džunglist leiti kümneid tuhandeid iidseid varemeid
Sadu aastaid Yucatáni poolsaart valitsenud ja seejärel ootamatult kokku varisenud maiade kõrgtsivilisatsioon muutis ümbritsevat keskkonda arvatust veelgi rohkem. Enam kui 61 000 hoonet, väljakut, kanalit ja muud struktuuri sünnivad nägema teises valguses ka maiade ajalugu tervikuna.
Teadlased tegid suurprojekti raames Guatemala aladel vaatlusi 2100 ruutkilomeetril. See moodustab maaide tsivilisatsiooni maksimaalsest ulatusest napi pool protsenti. "Me teadsime varem, et nad rajasid terrasspõlde, kilomeetrite pikkuseid kanaleid ja hiiglaslikke veehoidlaid, kuid nüüd näeme neid absoluutselt kõikjal ja massiivsel skaalal. Mitte ainult küngastel, vaid isegi täiesti kasutuks peetud soodes. Maiad muutsid need nende kõige viljakamateks põllumaadeks," sõnas projekti üks juhtivteadlasi Francisco Estrada-Belli, Tulane'i ülikooli arheoloogiaprofessor ERR Novaatorile antud intervjuus.
Lidari abil märgati uusi struktuure isegi hoolikalt läbi uuritud Tikali linnas. Luke Auld-Thomas and Francisco Estrada-Belli/PACUNAM
Kaudselt annab see aimu tsivilisatsiooni allakäigu võimalikest põhjustest. Teadaolevalt hakkas maiade ühiskonnakorraldus 8.–9. sajandil murenema ja algas kümneid aastaid kestev võimuvõitlus. 10. sajandi alguses hakati lõunapoolseid linnu maha jätma. Võimukese nihkus poolsaare põhjaossa. Kollapsi selgitamiseks on väljakäidud enam kui 80 hüpoteesi, muu hulgas kliimamuutusi ja pikka põuda hõlmavaid selgitusi.
"Uue töö valguses oli maiade põllumajandus arvatust aga veelgi vastupidavam ja paindlikum. Ükskõik, kes hakkab väitma, et nad ei suutnud keskkonnamuutuste, pinnase erosiooni ja metsaraiega toime tulla, peab esmalt silmitsi seisma maiade geoinseeria tippsaavutustega," viitas Estrada-Belli. Enam kui 2100 ruutkilomeetrist moodustasid terrasspõllud ja teised intensiivset põllupidamist soodustavad kunstlikud põllumaad 362 ruutkilomeetrit. Traditsioonilisemad põllud laiusid veel 952 ruutkilomeetril.
Samal ajal viitab kindlustiste paiknemine, et maiad sattusid Kesk-Ameerika lääneosast pärinevate sissetungijate rünnaku alla.

Töörühma arvutuste kohaselt elas uuritud aladel maiade tsivilisatsiooni kõrgajal hinnanguliselt ühel ruutkilomeetril keskmiselt 100 inimest ehk veidi vähem kui tänapäeva Prantsusmaal. Kokkuvõtlikult küündis seega ainuüksi Maia madaliku keskosas elanike arv 7–11 miljonini. Estrada-Belli märkis, et tegu on tagasihoidlikuma hinnanguga. Pigem elas maiade tsivilisatsiooni südamaal inimesi rohkem kui vähem.
Põllumaadel ainult toitu kasvatades oleks saanud toita veel palju suuremat populatsiooni. Teisalt märkisid arheoloogid linnastunud, poollinnastunud ja maapiirkondade jaotuse põhjal, et kõige suurema asustustihedusega piirkonnad nagu Tikal ja Naacthun pidid importima toitu isegi juhul, kui neid ümbritsevate põldude saagikus oleks olnud tavapärastest kaks korda kõrgem.
Uue arheoloogia võidukäik
Ühtlasi kuulutab töö uut tüüpi, kaugseirel põhineva arheoloogia võidukäiku. Piltlikult on võimalik märgata lõpuks metsa puude taga. "Ma olen töötatud Holmulis – ühes uuritud piirkondadest – 18 aastat ja kogu selle aja jooksul ei suutnud ma märgata mitte ainult ühte, vaid kolme seitsme kilomeetri pikkust teetammi. Teiste nüüd leitud ehitisteni ei viitsinud ma kas minevikus kõmpida või ei uskunud ma siiralt, et kuskil soos võib üleüldse veel midagi olla," tõi Estrada-Belli näite.
Vähemalt esialgu võtab Lidari andmetele arheoloogilise tõlgenduse andmine kuid, tulevikus võib teha selle töö ära aga tehisintellekt. Pildil on kujutatu Dos Torrest, Tikali ja Uaxactuni vahel asuvat poollinnastunud piirkonda. Autor: Luke Auld-Thomas and Marcello A. Canuto/PACUNAM
Lennukilt teele saadetud laserimpulssidega on võimalik märgata isegi tiheda taimestiku alla peitunud struktuure. Lidar teab, kuhu suunas impulsid saadetakse ning lennuki asendit ja liikumissuunda. Peegelduste täpsete koordinaatide põhjal saab luua seega aluspinna ja taimestiku kolmemõõtmelise mudeli.
Taimestiku arvutis eemaldades avaneb teadlastele sarnane vaatepilt, kui 9. sajandil elanud maiadele. Parima mõõteseadmega jäi tehtud ülesvõtete lahtusvõime horisontaalsuunas ühe meetri piirile. Vertikaalsuunas sai eristada kuni 25 sentimeetrise läbimõõduga detaile. Nii jäid pildile isegi väiksemad kanalid ja teerajad.
Kokku kaardistasid teadlased meetodit kasutades 61 840 struktuuri. Neist osa oli teadlastele teada juba varasemast ajast, tuhandete olemasolust polnud aga mingit aimu. Veel kümnekonna aasta eest oleks pidanud sama tulemuse saavutamiseks raiuma maha sadade ruutkilomeetrite jagu džunglit.
Arheoloogiast kogu lõbu selline poolautomatiseeritud lähenemisviis Estrada-Belli sõnul välja ei ime. "Lausa vastupidi! Päris tööd on nüüd palju rohkem. Me ei pea enam sihitult džunglis uitama lootuses kunagi ühel hetkel midagi leida. See etapp on nüüd ajalugu," märkis arheoloog.
Tõsi, vähemalt esialgu tuleb aeg-ajalt veel kaabu pähe panna ja saapad märjaks teha ning kohapeal kontrollida, kas Lidari programmi loodavad mudelid vastavad reaalsusele. Samuti peavad arheoloogid kogemustele toetudes otsustama, mis ehitisega ikkagi tegu on. Pikas perspektiivis loodab aga Estrada-Belli, et selle sammu saab usaldada praegu näiteks kiisu- ja kutsupilte lahterdava tehisintellekti hoolde.
Sellest olulisemaks peab arheoloog kogukonnas toimunud muutust. Esialgu oli jaotatud Lidariga uuritavat 12 piirkonda mitme erineva projekti vahel. "Meil õnnestus hakata üksteisega koostööd ja andmeid jagama. Seda ei tehta väga sageli. Meie erialal on see täiesti enneolematu. Loodetavasti näitame positiivset eeskuju," lisas Estrada-Belli.
Uurimus ilmus ajakirjas Science.