Sageli kasutatakse Uue Maailma põliselanikest rääkides koondnimetust “indiaanlane”, unustades, et tegemist on erinevate rahvastega, kellel on individuaalne ajalugu ja kultuuripärand. Koloniseerimisprotsess ja ümberrahvustumine Ladina-Ameerikas on olnud sedavõrd edukas, et paljud põlisrahvad on kaotanud või kaotamas oma identiteeti ning vaid mõned üksikud neist on olnud rahvana kestlikud.

Nende üksikute hulgast tõusevad esile ketšuad, kunagise Inka impeeriumi, Tawantisuyu, järjepidevuse kandjad ja nende lähedane sugulasrahvas aimarad. Ketšuatel ja aimaradel on tugev mõju eeskätt Boliivia, Peruu ja Ecuadori ühiskondadele ning viimasel ajal on tõusuteel nende mitte ainult kultuuriline, vaid ka poliitiline eneseteadvus. Põlisameeriklased moodustavad neis Andide mäestiku riikides vastavalt 62, 45 ja 25 protsenti elanikkonnast.

Peruus elab ketšuaid 3,3 miljonit, Ecuadoris 2,5 ning Boliivias veel 2,3 miljonit. Vähemal määral elab neid veel Kolumbias, Argentiinas ja Tšiilis. Aimarad elavad põhiliselt Boliivias, kus neid on 1,5 miljonit, samuti elavad nad Peruus ja Tšiilis. Lisaks ketšuatele ja aimaradele on Lõuna-Ameerikas säilinud veel kõrge identiteeditunnetusega guarani kultuur. Paraguais on guarani üheks ametlikuks keeleks, mille õpe on Paraguai koolides kohustuslik.

Kui maiade ja asteekide kultuuripärand sai eurooplaste sissetungiga tugeva hoobi ning tänaste päevadeni on nende kunagisest hiilgusest säilinud väga vähe, siis inkade traditsioon on osutunud elujõulisemaks. Vastupidiselt laialt levinud arusaamadele, toimus inka impeeriumi üleminek Hispaania krooni valdustesse järkjärguliselt ning paljud ülikud sulandusid kokku vallutajate eliidiga. Segaabielude sõlmimist hispaanlaste ja põlisameeriklaste vahel soodustas ka tõik, et niimoodi oli võimalik pääseda töö ja tribuudikohustustest (encomienda), mis kestis põlisameeriklastele 1720. aastani.

Inka impeeriumi inkorporeerimine Hispaania Kuningriigi koosseisu kestis ligi pool sajandit. Peale Sapa Inca ehk inkade valitseja Atahualpa mõrvamist 1533. aastal, seadsid hispaanlased ametisse oma vasalli Tùpac Huallpa, kelle järglane Manco Inca Yupanqui põgenes Cuzcost, alustas ülestõusu ja rajas Vilcabamba Uus-Inka riigi. See kestis 1572. aastani, kui hispaanlased selle vallutasid ja hukkasid viimase valitseja Tùpac Amaru I. Samal ajal valitses Cuzcos hispaanlaste vasallina tema vend Paullu Inca, kelle surma järel 1549 enam uut valitsejat ametisse ei seatud.

Luis Montero maal "Atahualpa matused". (Allikas: Wikimedia Commons)

1609. aastal ilmus Lissabonis Inca Garcilaso de la Vega kroonika Comentarios Reales de los Incas ehk Inkade kuninglikud kommentaarid, mis andis hea ülevaate Inka impeeriumi ajaloost, kultuurist, ühiskonnast ja tavadest ning käsitles kriitiliselt hispaanlaste vallutusi. Inca Garcilaso de la Vega (1539-1616) oli hispaania üliku ja Sapa Inca Tùpac Huallpa tütre järeltulija, kes kasvas üles Cuzco õukonnas, kui Inka impeerium hispaanlaste vasallina veel reaalselt eksisteeris ning sõitis 21-aastasena Euroopasse, kus pani oma tähelepanekud kirja.

Inka impeeriumi pärandile apelleerides on selle kunagistel aladel toimunud mitmeid ülestõuse, kuulsaim neist Tùpac Amaru II vastuhakk 1780-1782. Markii de Oropesa tiitlit kandnud aadlisoost mestiits José Gabriel Condorcanqui võttis endale viimase Sapa Inca järgi nimeks Tùpac Amaru II ja alustas Cuzcos ülestõusu hispaanlaste ülemvõimu vastu, mille ajendiks võis küll olla kaotatud kohtuvaidlus. Tema eeskujul puhkes lõuna pool aimarade ülestõus Tùpac Katari ehk Juliàn Apasa Nina juhtimisel. Mõlemad ülestõusud suruti maha ja nende juhid hukati, kuid nende pärand kandus edasi Ladina-Ameerika vastupanuliikumistesse.

Inkade pärandist oli mõjutatud Simon Bolivari kaasvõitleja Andrés de Santa Cruz (1792-1865), kes ema poolt pärines ise ketšua ülikutest ja luges end inkade dünastia järeltulijaks. Saanud 1829 Boliivia presidendiks, ühendas ta 1836 Boliivia ja Peruu konföderatsiooniks, mis vallandas kolm aastat kestnud Peruu kodusõja, kus sai Santa Cruz lõpuks lüüa ja emigreerus. 19. ja 20. sajandil toimusid Peruus ja Boliivias mitmed ketšuade ja aimarade ülestõusud. Nii alustas endine Peruu armee allohvitser Teodomiro Gutiérrez Cuevas 1915. aastal Rumi Maqui ülestõusu eesmärgiga taastada Inka impeerium.

1950. aastatel muutus paljudes Ladina-Ameerika riikides väga oluliseks maareformi küsimus, mis mõjutas ka põlisameeriklaste identiteeditunnet, kes pöördusid sotsiaalse ebaõigluse vastu võideldes sageli ajalooliste sümbolite juurde. Boliivias tekkis Katarista liikumine, kes võttis endale nime Tùpac Katari järgi, kuid lisaks majandusliku ja sotsiaalse ebavõrdsuse küsimustele pöörasid kataristid tähelepanu aimara rahvuslikule identiteedile ja hispaania kultuuriliste mõjude vähendamisele.

Indiaanlaste poliitilist identiteeti ja eneseteadvust mõjutas oluliselt ketšua päritolu Boliivia kirjanik ja ühiskonnategelane Fausto Reinaga (1906-1994). Tema kauge esivanem oli Tùpac Katari ülestõusus osalenud ketšuate pealik Tomas Katari ja tema vanemad osalesid 19. sajandi lõpus Pablo Zarate Willka indiaanlaste ülestõusus. Reinaga elas inkade kindluslinna Machu Picchut külastades üle vaimse uuestisünni, loobus oma varasemast marksistlikust orientatsioonist ning asus üles ehitama põlisameeriklaste traditsioonile toetuvat ideoloogiat.

Reinaga kirjutas 1969. aastal raamatus “Indiaani revolutsioon“ ehk La revolución india järgmiselt:

“Kristus ja Marx tuleb eemaldada indiaanlaste peadest. Inka filosoofia missioon on õilistada elu, rõõmu, armastust ja rahu – sotsiaalset naudingut.“

Chavismo mõju

Etnilisele identiteedile toetuv indiaani rahvuslus sai Ladina-Ameerikas tugeva tõuke peale seda, kui 1999. aastal tuli võimule Venezuela president Hugo Rafael Chàvez Frias (1954-2013), kindlasti väga ambitsioonikas ja vastuoluline poliitik, kes on Ladina-Ameerika sotsiaalseid ja poliitilisi protsesse viimase 15 aasta jooksul tugevasti mõjutanud. Saanud võimule, alustas Chàvez ühiskondlike ümberkorraldustega ja kuulutas välja Revolucion Bolivariana, mis tugines Venezuela päritoluga Ladina-Ameerika 19. sajandi suure vabadusvõitleja Simon Bolivari traditsioonile.

Chàvezi algatatud revolutsioon pidi kaasa tooma Lõuna-Ameerika majandusliku ja poliitilise suveräänsuse, rohujuure tasandi poliitika ja otsedemokraatia vormide rakendamise, majandusliku isevarustamise, loodusvarade õiglase jaotuse, korruptsiooni kõrvaldamise ja eetikale rajatud patriotismi. Osaliselt indiaani juurtega Chàvez pööras tähelepanu põlisameeriklaste huvidele, kes Venezuela elanikkonnast moodustavad küll väikese, umbes kaheprotsendilise osa. Esmakordselt nimetati valitsusse nende esindaja – keskkonnaministriks sai Atala Uriana.

Chàvezi vasakpoolne ideoloogia, Chavismo, on küll tuntud eelkõige oma tugeva antiamerikanismi poolest välispoliitikas, kuid Chàvez toetas ühtlasi riigi suuremat osalust majanduses ning Ladina-Ameerikas väga tundlikku sotsiaalse õigluse ja tulude ümberjagamise ideed. Teatavas mõttes võib Hugo Chàvezi pidada Ladina-Ameerika Gamal Abdel Nasseriks, kes üritas ühendada ladina-ameeriklaste piirkondlikku rahvuslust sotsialistlike ideedega. Muu hulgas on Chavismo ideoloogiliselt mõjutanud ka vasakpoolseid liikumisi Lõuna-Euroopas, sh SYRIZA Kreekas ja Podemos Hispaanias.

Ladina-Ameerika vasakpoolsed presidendid 2009. aastal. Vasakult: Paraguay president Fernando Lugo, Boliivia president Evo Morales, Brasiilia president Lula da Silva, Ecuadori president Rafael Correa ja Venezuela president Hugo Chávez. (Foto: Fabio Rodrigues Pozzebom/ABr/Wikimedia Commons)

Kui aimara päritoluga kokafarmer ja ametiühinguliider Chaparé piirkonnast Juan Evo Morales Ayma valiti 2005. aastal Boliivia presidendiks, sai temast peagi Lõuna-Ameerika indiaanlaste õiguste eestvõitleja. Päev enne ametisse astumise tseremooniat 21. jaanuaril 2006. aastal võttis Evo Morales osa pidulikust tseremooniast La Pazi lähedal Tiwanakus Kalasasaya templi varemetel, kus ta krooniti aimarade Apu Mallku’ks ehk kuningaks või ülempealikuks.

2010. aastal, kui ta valiti ametisse teiseks perioodiks, kõneles Morales kõigepealt aimara, siis ketšua ning lõpuks hispaania keeles ja lubas järgida inkade seaduseid “ama sua, ama quella ja ama llulla”, mis tähendab “ära varasta, ära ole laisk ja ära valeta”. Ta kuulutas vana koloniaalriigi lõppenuks ning teatas, et sündinud on uus Boliivia – paljurahvuseline, autonoomne ja kogukondlik riik. 2012. aastal avaldas Morales “Päikese saare manifesti“, kus ta lubas muu hulgas üles ehitada kogukondliku sotsialismi, mille majandusliku arengu nurgakiviks peaksid saama kapitali akumulatsiooni, kasumi ja turumajanduse asemel rahva õnn ja harmoonia “emakese Maaga”.

Ecuadoris rajati 1986. aastal Ecuadori põlisrahvaste konföderatsioon CONAIE, mis järgnevate aastate jooksul muutus oluliseks survegrupiks ühiskondlike reformide läbiviimisel riigis. CONAIE eestvõttel toimusid ulatuslikud rahvaülestõusud 1990., 1994., 1997., 2000. 2002. ja 2005. aastal. 1997. aasta ülestõusu järel õnnestus neil algatada põhiseaduslikud reformid, mis laiendasid põlisameeriklaste õiguseid.

2007. aastal valiti põlisameeriklaste toetusel Ecuadori presidendiks Rafael Correa, kellest sai Hugo Chàveze ja Evo Moralese kõrval üks Chavismo ideoloogilisi liidreid Ladina-Ameerikas. Boliivia ja Ecuador on arendanud paljurahvuselise demokraatia ehk plurinacionalismo kontseptsiooni, mis peaks tagama erinevate kogukondade osaluse riigi poliitikas ning poliitilisele ja administratiivsele detsentraliseerimisele rajatud põhiseadusliku asümmeetria.

Inkade pärand Peruus

Peruu areng on toimunud Boliiviast ja Ecuadorist erinevalt. Chavismo pole kunagi seal erilist mõju omandanud ning põlisameeriklaste poliitiline aktiivsus on jäänud madalamaks kui Ecuadoris või Boliivias, kuid Inka impeeriumi pärandi sümboolne mõju on muutunud sealgi viimastel aastatel nähtavamaks. Peale diktaatorlike maneeridega presidendi Alberto Fujimori võimult kõrvaldamist valiti tema järglaseks 2001. aastal esimene ketšua rahvusest president Alejandro Toledo.

Fujimori viis muu hulgas läbi ka ulatusliku põlisameeriklaste steriliseerimisprogrammi, mille käigus steriliseeriti 200-400 tuhat indiaani naist. Toledo oli pärit vaestest oludest, kuid tal õnnestus pääseda õppima Ameerika Ühendriikidesse, kust ta naasis Peruusse doktorikraadiga Stanfordi ülikoolist. Erinevalt Moralesest ja Correast oli ta liberaalne poliitik, kes toetas häid suhteid Ameerika Ühendriikidega ning oli kriitiline Hugo Chàveze poliitilise joone suhtes.

Sellegipoolest heiskas Toledo presidendipalee kohale ajaloolise Cuzco linna vikerkaarelipu, mis on muutunud Tawantisuyu mitteametlikuks sümboliks ning viis ametisse astumise tseremoonia läbi ajaloolises Machu Picchus, kus kirjutas alla “Machu Picchu Deklaratsioonile”, millega lubas arendada põlisameeriklaste õiguseid kogu regioonis ning võidelda uue Andide identiteedi nimel.

2011. aastal valiti presidendiks ketšua juurtega mässulisest Humala suguvõsast põlvnev vasakpoolne rahvuslane Ollanta Moisés Humala Tasso, kes on varasemalt toetanud Peruu-Boliivia konföderatsiooni loomist. Humala poliitiline joon on lähedasem Correa ja Moralese omale, kuigi ta on hoidnud Chavismo’ga teatavat distantsi ja toetanud mõõdukamaid reforme.

Üha enam on kolmes Inka impeeriumi pärandit kandvas riigis pööratud tähelepanu põlisrahvaste emakeelsele haridusele ja kultuurilisele eneseväljendusele.

Moralese valitsuse haridusminister Felix Patzi on olnud üks indiaani kultuuri eestvõitlejatest Boliivia koolisüsteemis. 2010. aastal võeti tema initsiatiivil vastu seadus, millega muutus indiaani keelte õpetamine Boliivia koolidele kohustuslikuks ning sellest sõltub valitsuse poolne toetus koolidele. Kuid tähelepanu ei pöörata ainult aimara ja ketšua keelele.

2009. aastal avati Boliivias Chucuisaca provintsis Kuruyukis esimene guaranikeelne ülikool. Esimese ketšua keele grammatika koostas juba 16. sajandil hispaanlasest vaimulik Fray Domingo de Santo Tomás. Ketšua keel sai Peruus ametliku keele staatuse 1975. aastal, kui seal valitses kindral Juan Velasco Alvarado vasakpoolne sõjaväeline režiim, kuid neli aastat hiljem sätestas Peruu põhiseadus ainsa ametliku keelena hispaania keele.

2006. aastal andsid kaks Cuzcost valitud parlamendisaadikut Hilaria Supa Huamàn ja Maria Sumire esmakordselt oma ametivande ketšua keeles, mille eest neid teravalt kritiseeriti ka Peruu parlamendi juhtkonna poolt. Sellegipoolest tunnistas parlament saadikute õigust kasutada ametlikel istungitel nende emakeelt. Mitmetes Peruu kõrgkoolides, nt Cuzco ja Cajamarca ülikoolides, on kõrgharidust võimalik omandada ketšua keeles.

Artikli aluseks on: Mölder, Holger (2015). The Inca Legacy and Indigenous Political Movements in Contemporary Latin America. In: Märt Läänemets, Vladimir Sazonov, Peeter Espak (Ed.). When Gods Spoke. Religious Phenomena and Artefacts. Studia in Honorem Tarmo Kulmar. (211−226). Tartu: University of Tartu Press. (Studia Orientalia Tartuensia, Series Nova.; VI).