Vana viikingiaegne skandinaavia luule ja proosa on naissõdalaste lugusid täis. Mitmed Edda (vana islandi saaga – toim.) poeemid jutustavad valküüridest, (pool-)mütoloogilistest naisolevustest, kes osalesid lahingutes, lendasid õhus ja tegutsesid jumal Odini lahingukaaslastena. Paljud 14. sajandi Islandi saagad ja ka Saxo Grammaticuse (12-13. sajandi taani ajaloolane ja kirjanik – toim.) kroonikad kirjeldavad naissoost (inim-)sõdalasi, kilbikandjaid ja sõjapealikke. Naissoost viikingisõdalase kujutelm on kandnud viikingite perioodi kirjeldustes olulist rolli, alates Richard Wagneri ooperitest kuni kaasaegsete teleseriaalideni välja.

Taani ajaloolane, teoloog ja autor Saxo Grammaticus. Autor: Wikimedia Commons/Louis Moe

Sellegipoolest on teadlased viimased 100 aastat olnud pigem skeptilised selles selles osas, kas naissõdalased ka tegelikult olemas olid. Pigem nähakse seda müüdi ja kirjandusliku fantaasiana. Küll on rootsi arheoloogid oma äsja ilmunud teadusartiklis probleemi taaspüstitamise tulemusena jõudnud provokatiivse tulemuseni: DNA analüüs 10. sajandist pärit luustikust tõestab naissoost viikingisõdalaste olemasolu. Teadusartikli teemapüstitus saab alguse nendestsamadest Edda jutustustest ja saagadest ning kokkuvõte kinnitab, et käesolevaga on naissõdalase olemasolu “tõestatud”.

Teadustöö ise on kahtlemata huvipakkuv ning autorite näol on tegemist silmapaistvate teadlastega – tegemist on ühtede Rootsi parimate viikingiaja tundjatega. Pole kahtlust, et uhkesse hauda maetud naisterahvas, koos kõikide kaasa pandud relvade, kilpide ja hobustega, on tähtis isik; ja leid viitab sellele, et naissõdalased võisid tõepoolest eksisteerida. On aga mitmeid argumente, mis kutsuvad sellise tõlgendamise juures ettevaatlikkusele.

Peamine alus minu skeptitsismile on see, et väljaspool seda ühte hauda ei toeta naissõdalase teooriat mitte ükski arheoloogiline leid. On küll mitmeid vanapõhja ehk vanaskandinaavia keelseid naissõdalaste lugusid, kuid kõik nad kirjeldavad sündmusi, mis toimusid väga ammu, kusagil kaugel ja tihtipeale üleloomulikus maailmas. Vanapõhja keelsed lood, mis käsitlevad lähipiirkondades toimunud uuema aja sündmusi, ei ütle naissõdalaste kohta sõnagi. See viitab sellele, et tegemist on kirjanduslike tegelastega, kes tegeliku eluga otseselt seotud ei ole – on tavaline, et vanu ja kaugel toimunud sündmusi kirjeldatakse fantaasiarikkamatena kui nad tegelikult on ja neid ei saa võtta sama tõsiselt. Teadusartikli autorid on jätnud selle nüansi tähelepanuta ning viitavad oma arutelus just nendele vanadele Edda allikatele ja lugudele.

Kunstniku rekonstruktsioon võimaliku naissõdalase hauast. Autor: Þórhallur Þráinsson

Teadlaskonnas on tuntud mitmed vasturääkivad viikingisõdalaste ja –ühiskonna kirjeldused. Osad neist kirjeldustest on pärit ajast, kus autor on ise olnud viikingiühiskonnaga kokku puutunud – ja nendes kirjeldustes pole sõnagi naissõdalastest. Võiks arvata, et säärane veider nähtus nagu naissoost sõdalane oleks kindlasti omaaegsete euroopa päritolu kristlike kirjameeste tähelepanu pidanud pälvima. Ka selliste allikate viited puuduvad rootsi arheoloogide töös.

Eelnevast lähtudes leian mina, et naissoost viikingisõdalaste olemasolu ei saa selle artikli põhjal kindlasti kinnitada. Hauapanused ei ole alati tingimata maetud isikuga seotud. Samas ei väida ma kindlasti, et naissõdalase hüpotees on võimatu – me peame vaid lootma, et kogume selle kinnitamiseks lisateadmisi erinevate interdistsiplinaarsete uuringute abil. Praegune juhtum näitab selgelt, et erinevad teadusuunad (töö avaldajad on arheoloogid ning praegune kommentaar on skandinavistika vallast – toim.) peavad tulemuste tõlgendamisel rohkem koostööd tegema.

1.-3. detsembril toimub Tartu ülikoolis rahvusvaheline konverents “Crossing Disciplinary Borders in Viking age Studies”, kus muuhulgas esineb ka diskussiooni all olnud teadusartikli peamine autor.