Viikingid võtsid mereretkedele naised kaasa
Kuigi viikingeid kujutatakse endiselt enamasti Euroopa rannikualasid rüüstavate karvaste meestena, on stereotüüp hakanud viimastel aastatel muutuma – muistseid meresõitjaid nähakse üha enam ka maadeavastajatena, kes asutasid kolooniaid isegi Musta mere rannikul. Geeniteadlased märgivad nüüd rauaaegsete säilmete uurimise põhjal, et viikingeid saatsid retkedel ka nende naised.
Rootsi ja norra geneetikud järjestasid värkes töös 45 viikingiajal Norra aladel elanud inimese mitokondriaalse pärilikkusaine (mtDNA). Erinevalt rakutuumas leiduvast pärilikkusainest antakse seda edasi vaid emaliinis, misläbi muutub see aastate vältel äärmiselt vähe. Uurimise alla võetava indiviidi mtDNA võrdlemisel erinevatest geograafilistest piirkondadest pärineva mitokondriaalse pärilikkusainega on seeläbi võimalik suhteliselt täpselt määratleda, kus inimese esiema kunagi elas.
Oslo ülikooli evolutsioonibioloog Erika Hagelberg kõrvutas seejärel uurimuse tarbeks pärilikkusaine järjestusi 5191 eurooplase ja 68 sajandeid tagasi elanud islandlase mitokondriaalse DNA-ga. Analüüs näitas, et muistsete norralaste ja kunagi nende poolt asustatud piirkondades elavate inimeste mtDNA kattus enamikel juhtudel suhteliselt hästi. Leid toetab hüpoteesi, mille kohaselt abiellusid muistsed norrakad sageli kodumaal ja võtsid kaugematele retkedele kaasa ka oma naised.
Samas pole pilt kõikjal ühtne. Kui Skandinaavia lähistel on norra mehed ja naised panustanud piirkonna genofondi enam-vähem võrdselt, siis kaugemale liikudes hakkab naiste panus vähenema, mis tekitab küsimuse, keda viikingid naisid. Eriti terav on probleem Islandi puhul, kus elasid saagade kohaselt lisaks viikingitele toona vaid kristlastest mungad.
Täiendavate analüüside käigus leiti, et islandlaste mtDNA ühtis kõige paremini Šotimaa lääneosas elanud keltide pärilikkusainega. Hagelberg järeldab kolleegidega, et viikingid võtsid Islandile purjetades keldi naised kaasa või olid nad viikingite kogukonda sulandunud juba eelnevate põlvkondade vältel. Nii või teisiti annab see mõista, et oma mõjuvõimu alla haaratud aladel elanud naised sulandusid kohalikesse viikingite kogukondadesse tunduvalt sagedamini kui mehed, mis pole ajastute vältel nähtud trende arvestades eriti üllatav.
Hagelberg leidis lisaks kolleegidega, et kahe viikingiajal Norras elanud inimese mtDNA pole piirkonnale tüüpiline. Kui esimesel juhul abiellus mõni viiking saamiga, siis teisel juhul heitis norrakas ühte tõenäoliselt Kiievi vürstiriigi või Bütsantsi keisririigi aladelt pärineva neidisega.
Uurimus ilmus Londoni Kuningliku Seltsi toimetistes.
Toimetaja: Jaan-Juhan Oidermaa
