Geenianalüüs tõestas naissoost viikingisõdalaste olemasolu?

Arheoloogid on kuulsas Rootsi viikingite matmispaigas, Birkas, tuhat aastat tagasi toimunut analüüsinud juba aastakümneid. Teaduse meetodite areng annab ka uusi teadmisi – nii selguski, et üks rohkete hauapanustega arvatav viikingisõdalane või suisa pealik oli hoopis naine. Kas tõepoolest avastati esimene mõõka vibutanud viikingist amatsoon (ja miks neid siis varem leitud ei ole) ja mida Eesti oma uuringud ja teadlased sellest arvavad?
Teadusajakirjas American Journal of Physical Anthropology avaldatud artikkel väidetavast naissoost viikingisõdalasest jõudis ära märkimiseni ka ajakirja Science veergudel ja on seeläbi levinud aktiivselt kogu maailma teadusuudistes.
Loomulikult aitab uuringu tulemuste levimisele ja sellega teadlasringkonnas kaasnenud aruteludele kaasa viimaste aastate “viikingihullus”. Viikingid on populaarsed nii Hollywoodis, televisioonis, teaduses (mis samuti püüab valdkondlike trendidega kaasa käia) kui populaarteaduses. Ja mis on põnevam kui naissoost sõjaprintsess siinsamas Läänemere kaldal.Birka matmispaika ja hauda Bj 581 kujutav kaart.
Rootsis, Birka matmisalal on maa seest leitud tuhandete viikingite haudasid ning kõnealune viiking kaevati maa seest välja juba 1880ndatel aastatel. Tegelikult avaldati esimesed arvamused, et viikingihaud (hauatähistusega Bj 581) kuulub naisele, juba 1970ndatel aastatel luude analüüsi tulemusena. Ka 2014. aastal kinnitasid luude uuringud teooriat, et rohkete hauapanustega arvatav sõdalane on naine. Möödus veel kolm aastat ja teooriat kinnitasidki tänavu septembris avaldatud geeniuuringud.
Teadlaste arvates on alust skeptitsismiks
Tegemist ei ole tavalise naisega, vaid naisega kellele olid hauapanustena kaasa pandud kaks hobust, kaks kilpi, mõõk, kirves, oda, nooled, nuga ning isegi vahendid sõjalise taktika planeerimiseks. Artikli avaldanud rootsi teadlaste arvates on tegemist esimese leitud naissõdalasega, kes on sõdalaste hierarhias niivõrd kõrgel positsioonil.
Tartu ülikooli arheoloogia nooremteadurit ja doktoranti, Ragnar Saaget, panevad teadusartiklis nii mõnedki nüansid kulmu kergitama. Kas ei ole mitte autorid teinud liiga vabameelseid järeldusi ühe hauapanustega naisterahva põhjal?
Kunstniku rekonstruktsioon võimaliku naissõdalase hauast. Autor: Þórhallur Þráinsson
“Parema pildi sellest, kui palju oli mees- ja naissõdalasi, annavad lahingujärgsed matused, nagu näiteks Saaremaalt, Salmest leitud kaks paati koos laipadega. Seal oli 41 inimese surnukeha, kelle seas pole ära tuntud ühtegi naist,” selgitab Saage.
“Seega meile teadaoleva info põhjal ei olnud naistel viikingiajal märkimisväärset rolli viikingiretkedel. Aga piltlikult võime seda ette kujutada, et sellel ajal kui mees üle mere seilas, pidi perenaine karmi käega talumajapidamise töös hoidma ja vaatama, et sulased ja orjad ei logeleks. Pigem tasuks naise kõrget sotsiaalset positsiooni otsida majapidamisest, mitte lahinguväljalt.”
Birka matmisalalt pärinev naissoost viiking pärineb 8. kuni 10. sajandist, mil viikingisõdalased valitsesid Põhja-Euroopat. Surnukeha strontsiumi analüüsid näitavad, et tegemist on olnud laialt reisinud inimesega, mis oli tavaline toonase aja ülikutele.
Tallinna ülikooli arheoloogia ja kunstiajaloo vanemteadur Marika Mägi toob arheoloogide ringkonnaski tulise arutelu juurde lisaks “surrogaatpoja teooria”:
Surrogaatpoja teooria arvatakse kehtivat meestekesksetes ühiskondades, olukorras kus poegi ei sünni ning “puudujäägi” kompenseerimiseks kasvatatakse üks tütar üles pojana.
Samas on Mägi erinevalt Saage skeptitsismist arvamusel, et suure tõenäosusega oli tegu tõepoolest tähtsal kohal olnud väepealiku või naissõdalasega. Seda arvamust kinnitab fakt, et maetud naisterahval ei olnud kaasas tavapäraselt naisterahvaks olemisega kaasnenud ehtepanuseid.Illustratsioon, mis on tehtud haua esialgse väljakaevaja Hjalmar Stolpe'i 1889. aasta märkmete põhjal. Autor: Evald Hansen
“On teada mitmeid naisi, kes on maetud nii ehete kui ka relvadega. Luksuslikud relvapanused sellisest haudades on märgiks sotsiaalsest staatusest, mitte sõdalaseks olemisest. Birke matuses aga ehteid ei olnud ja on tõenäoline, et naissoost viikingisõdalane oli tõepoolest oma sotsiaalset sugupuud muutnud,” arutleb Mägi. Ja tõepoolest, analoogseid matuseid siin skandinaavia kultuuriruumis rohkem leitud ei ole.
Mägi arutleb, et on muidugi väike tõenäosus, et 1880ndatel aastatel toimunud väljakaevamistel tekkinud luudekast pealkirjaga Bj 581 on aastasadade jooksul vahetanud riiulis asukohta või tähistust. Samuti on väike tõenäosus, et hauast leitud naisterahvas võis olla kuulsa meessoost viikingipealiku naisori, samal ajal kui pealik ise on hauaröövlite poolt minema veetud: “Võta sa nüüd kinni.”
Samas tõdevad ka artikli autorid, et tagantjärele sotsiaalse staatuse kindlaks tegemine on kompleksne ülesanne – ning ilmselt selgub see alles tulevikus kas naisviikingid ikkagi käisid lahingutes või mitte.
Toimetaja: Randel Kreitsberg, Tartu ülikool