Asunikud said Gröönimaal siiski üsna hästi hakkama. Nad ei üritanud ära elada ainult põllupidamise ja koduloomade abil, vaid küttisid kohalikke ulukeid, näitas Taani-Kanada arheoloogide ühisuurimus.

Taani Århusi ja Kopenhaageni ülikoolide ja Kanada Vancouveri ülikooli teadlased uurisid Gröönimaa keskaegsetest matusepaikadest leitud skelette.

Nad määrasid luudes kahe süsiniku isotoobi C13 ja C15 suhtarvud. Selle põhjal on võimalik kindlaks teha, mida inimene oma eluajal sõi. Selgus, et Gröönimaa asunikud küttisid palju mereloomi.

See seab kahtluse alla teooria, mille järgi katsusid viikingid kangekaelselt Gröönimaal põldu harida, kuni pidid kliimale alla vanduma.

Asunikud tõid Islandilt kaasa nii sigu, lambaid, kitsi kui veiseid. Kuid luuleidude põhjal pidasid viikingid iga aastaga üha vähem koduloomi ning küttisid aina enam hülgeid. 14. sajandil moodustas hülgeliha kuni 80 protsenti toidust.

Põlluharimine võis olla oluline ülikutele, kelle omanduses oli maa. Lihtrahvas seevastu soovis jahti pidada, sest see tõi toidu kindlalt lauale.

"Miski ei viita sellele, et viikingeid tabas mingi loodusõnnetus. Pigem tundub, et inimesed tüdisid maailma lõpus elamisest ja hülgeliha söömisest ning hakkasid tasapisi Gröönimaalt lahkuma. 15. sajandi haudades oli vähe noorte naiste luustikke. Ilmselt sõitsid noored inimesed minema ja asustus hääbus," selgitas uurimuse autor Kopenhaageni ülikooli antropoloog Niels Lynnerup.

Uurimus ilmus ajakirjas Journal of the North Atlantic.