Toimetas Jaan-Juhan Oidermaa

Londoni Kuningliku Ühingu toimetistes ilmunud uurimuses tõestab füüsikutest ning optikutest koosnenud töörühm, et viikingid võisid tõepoolest juba varakeskajal navigeerimiseks kasutada kaltsiidist koosnevat valguskompassi, mille täpsus võis küündida kuni ühe kraadini.

Magnetkompassi hakati Euroopas kasutama alles 12. sajandil. Enne seda pidid meresõitjad orienteeruma kas maamärkide, Päikese liikumise või tähtede järgi, mistõttu oli kaugemale avamerele purjetamine riskantne. Ometigi suutsid viikingid edukalt koloniseerida sadu aastaid varem nii Islandi, kui ka Gröönimaa, jõudes ka Põhja-Ameerika rannikule. Atlandi Ookeani kõrgetel laiustel purjetamist takistasid nii uduloorid, kui pikad videvikutunnid.

Pärimuste kohaselt abistas neid seejuures müstiline sólarsteinn. Viimase abil suutsid pikklaevade kaptenid oma asukoha tuvastada ka siis, kui Päike paksude tormipilvede tõttu varjatud oli. Kuni 1967. aastani arvati päikesekivi pigem Põhjala müütide hulka. Pärast põhjalikku uurimistööd püstitas Taani teadlane Thorkild Ramskou aga hüpoteesi, mille kohaselt oli päikesekivi kristall, mis võimaldas määrata Päikese asukoha ka siis, kui see oli peidetud pilvelooride või horisondi taha. Hüpotees jäi aga skeptikute algse vastuseisu tõttu aastakümneteks soiku.

Viimasel kümnendil hakkas see aga taas populaarsust koguma. Erinevate võimalike kasutatud mineraalide omadusi ning sääraste valguskompasside tööpõhimõtet käsitlevaid uurimusi on ilmunud keskmiselt iga poole aasta tagant. Ühe peamise kandidaadina nähti poolvääriskivi kaltsiiti, mida näiteks Islandil külluslikult leidub. Kristallil on suurepärased valgust polariseerivad omadused, mida viikingid ära võisid kasutada. Veebruaris ilmunud uurimuses tõestasid Ungari teadlased, et polaroidfiltrite abil on tõepoolest võimalik kõrgetel laiustel Päikese asukohta määrata.

Nüüd viis Guy Ropars'i juhitud Prantsuse töörühm kogutud teadmised praktikasse. Grupp paigutas Islandilt pärit rombikujulise kaltsiiditüki puust seadmesse, mis juhib sellele langeva valguse läbi väikese augu kristallini. Kiire kaksikmurdumise tõttu jaguneb see kaheks ja polariseerub veel kord. Nimelt võnguvad Päikeselt pärinevad elektro- magnetlained kõikvõimalikes suundades, Maa atmosfäär ise aga juba laseb läbi ainult teatavates suundades võnkuvat valgust. Seega muutub kristalli pööramisel ühe kiire projektsioon vastavalt kristalli joondumisele atmosfääri ringpolarisatsiooniga tuhmimaks ning teine heledamaks.

Teatud nurga all käitub kristall aga ideaalse valguse depolariseerijana ning eemaldab seda läbivalt valguselt igasuguse kindla suundmuse. Mõlemad valguskiire projektsioonid on nähtuse ilmnemise ajal täpselt sama heledad. Kui säärases positsioonis läbi kristalli vaadata ja sellest kähku eemalduda, tekib silme ette tuhm kollakas 'Haidingeri pintsliks' kutsutav muster, mis osutab Päikese suunas. Eksperimendis osalenud suutsid selle abil määrata Päikese asukoha horisondil ka väga vähese valgusega eksides kuni viie kraadi võrra.

Jälgides pikemalt, kuidas polarisatsioonimustrid kristalli pööramisel muutusid, võis täpsust tõsta kuni ühe kraadini. Viimane viitab, et viikingid võisid tõepoolest päikesekivi navigeerimiseks kasutada, kuigi see võis laevade väikest veeväljasurvet arvestades keerukas olla. Lisaks ei ole seni ühestki seni avastatud kunagisest viikingite asundusest sarnast kaltsiidikristalli leitud. Samas, päikesekivi-laadne kristall leiti 1592. aastal uppunud galeoonilt, kus magnet- kompassi ei oleks saanud laeva hiiglaslike kahurite tõttu kasutada.

Töörühma uurimus ilmus 2. novembril ajakirjas Proceedings of the Royal Society A.