Tol hetkel oli lauatennis spordiala, mis oli maailmas võidukäiku tegemas. Eestis kogus lauatennis kiiresti populaarsust – harrastajaid oli pea kõikides seltsides ja koolides. Isegi üsna spordikaugetel üliõpilastel ja korporantidel oli oma ruumides pingpongi lauad, et väledat ja närvikõdi pakkuvat mängu harrastada.

Lauatennis muutus üle vabariigi väga menukaks, mängijaid oli tuhandeid.

1948. aastal toimusid spordiklubis Kalev Tallinna lahtised esivõistlused. Need olid esimesed ametlikud sõjajärgsed võistlused Eestis. 1951. aasta novembris toimusid esimesed sõjajärgsed Nõukogude Liidu esivõistlused.

Elava, paeluva ja hõlpsasti kättesaadava mänguna harrastasid lauatennist ka naised. Eesti lauatennise grand old lady Irina Saare mälestuste kohaselt oli Nõukogude Liidu esivõistluste naisüksikmängu finaalis võistlev eestlanna Asta Mittov hiilgav kaitsemängija. Ta andis finaalis madalalt ja teravalt mängivale vastasele kõrgeid palle.

Peale ajakontrolli rakendamist, käis mäng viimase punkti peale. Ootamatu ja terava tagantkäe rünnakuga suutis Mittov vastase seljatada, tulles seega esimese eestlannana Nõukogude Liidu tšempioniks. Ta sai karjääri jooksul Eesti meistrivõistlustelt 10 pronks- ja 3 hõbemedalit ning nende kõrval ka 6 meistritiitlit.

Eesti lauatennise ajaloos oli tugevate naismängijate vaieldamatu esinumber Evelin Lestal.

Eelnevalt edukalt võrkpalli ja motospordiga tegelenud, pühendus ta lauatennisele alles 23-aastaselt.

Lestal jõudis lauatennise juurde, kui töötas spordiühingus Spartak sekretärina. Vabadel hetkedel toksis ta kahe kokkupandud malelaua taga palli. Olles üksnes viis aastat treeninud, hakkas ta võitma Nõukogude Liidu meistrivõistluste medaleid.  

Aastatel 1953–1962 võitis Lestal individuaalselt 22 medalit, sealhulgas 10 kulda. Peale selle võitis ta võistkondlikult üheksa medalit, millest kolm olid kuldsed.

Lestali kiire reageerimine ja väle ning ründav olek tõid talle võite ka Nõukogude Liidus võistelnud maailma tippmängijate üle. Sealhulgas edestas eestlanna koguni maailma- ja Euroopa meistrit, olles esimene ja ainuke eestlane, kes lauatennises võitnud valitsevat maailmameistrit.

See, millisel tasemel oleks naisesireket võistelnud tiitlivõistlustel, jäi teadmata, kuna poliitilistel põhjustel oli riigipiir tema jaoks suletud. Eesti meistriks tuli Evelin Lestal 31 korral, medaleid kogunes aga 40. Seitsmel aastal võitis ta kuldmedali koguni kõigis kolmes mänguliigis.

Lauatennise algusaegadel harrastasid naised põhiliselt kaitsemängu, kuid Evelin Lestalit võib pidada esimeseks, kes rajas oma mängu rünnakule. Hilise alustajana oli tal ebatraditsiooniline ja omapärane tehnika, mis hiljem muutus tema peamiseks trumbiks. Kitsastes treeningoludes õppis Lestal osavalt mängima, spordiasjatundjate arvates oli Lestali mängustiil oma ajast ees, mängides üsna sarnaselt praegusaegsete atleetidega.

Veel aktiivse mängijana hakkas Lestal 1959. aastal Tartus treeneriks. Tema esimesse tugevate õpilaste gruppi kuulusid Kaido Klaassen, vennad Vindid, Anne Mardimäe, Viktor Peterson, Ülle Hüva ja Rein Lindmäe.

Tolleaegsed treenimistingimused olid kehvad. Kahes toas kolm mängulauda: samm tagasi ja juba olidki vastu ust või seina. Lestal oli hommikust õhtuni nii treener, kütja kui koristaja. Ta kasvatas tagasihoidlikes oludes edukaid noorsportlasi.

Tema õpilane Rein Lindmäe meenutab: "Lestal oli väga hea treener ja inimene. Ta säilitas alati rahu ja suutis ka mängijaid rasketel hetkedel maha rahustada. Pean teda Eesti kõigi aegade parimaks treeneriks."

Video on avaldatud Tartu Ülikooli ajalooringi tudengite "Minevikuminutite" sarjas.