• Filmitõlkijad olid oma töös tsensuuri survest priid, kuid intervjuudest tuleb välja varjatud või aktiivne enesetsensuur. Sellegipoolest põimisid tõlkijad mängulist allteksti nii väikelaste multifilmide kui ka täiskasvanute mängufilmide eestindustesse.
• Eestikeelne filmitõlge jagunes kolmeks: multifilmide dubleerimine, ametliku filmilevi subtiitertõlge ja kinoklubide sünkroontõlge.
• Kui Stalini ajal veel subtiitreid tsenseeriti, siis hiljem ei vaadanud tsensuuriorgan Glavlit läbi ühtki eestikeelse filmitõlke vormi.
• Nõukogude ajal oli subtitreerijatel kasutada vaid eeltsenseeritud venekeelne dublaažtõlge. Filmi ennast tõlkijad töö käigus kunagi ei näinud.
• Filmitsensuur oli samas olemas juba 1930. aastate Eestis, mil tsensor Artur Adson avalikult tegutses.

"Sõjajärgne kinominister Olga Lauristin oli see, kes kirjutas dekreedi, et kõik filmid tuleb ära tõlkida eesti keelde subtiitertõlkena. Põhimõtteliselt seda dekreeti järgiti kuni 1990. aastateni," ütleb tõlketeadlane Tiina Hoffmann. 

Oma doktoritöös võttis ta luubi alla filmitõlke Nõukogude Eestis, olgu siis dublaaži, subtiiter- või sünkroontõlke näol. Samuti pööras Hoffmann tähelepanu toonasele filmi- ja filmitõlke tsensuurile ning meenutas lähemalt filmide tõlkimisega seotud inimesi. "Kogu nõukogudeaegne filmitõlge, ma võiks öelda, on täiesti unustuse hõlma vajunud. Sellest mälestusest on vähe midagi käegakatsutavat järele jäänud kui ehk multikad välja arvata," sõnas ta soovi kohta avada seni alakäsitletud osa Eesti tõlkeloos.

Helifilmist sensatsioonilise eestinduseni

Eesti filmitõlkest kui sellisest saab Tiina Hoffmanni sõnul rääkida peale 1929. aastat, mil siiamaile jõudis esimene helifilm. "Enne on küsitav, mida pidada filmitõlkeks: kas tummfilmide vahetiitrite tõlkeid?" arutleb ta. 

Esimesed helifilmid linastusid omaaegses esinduskinos Gloria Palace'is, kus neil olid alati eestikeelsed subtiitrid all. "Subtiitrid projitseeriti filmiekraani alla eraldi slaidina. Kui kõne tuli, pidi käsitsi need slaidid õigel hetkel nii-öelda pildile lükkama," kirjeldab ta. Toona vastutasid eestikeelse subtiitertõlke eest Georg Pärnpuu ja teadmata eesnimega proua Kaustel. Hoffmanni sõnul enne Nõukogude okupatsiooni ühtegi filmi eesti keelde ei dubleeritud.

Teine maailmasõda tõi Eesti kinokultuuri segased ajad. Esimese Nõukogude okupatsiooni ajal polnud Hoffmanni sõnul kinorepertuaaris kuigi palju filme. "Huvitav on, et neil kolmel aastal, mil oli Saksa okupatsioon, kinonäitamine natuke elavdus. Eestikeelset filmitõlget tehti edasi," võrdleb ta. Georg Pärnpuu jätkas filmide tõlkimist kuni 1944. aastani, mil põgenes Rootsi.

Nõukogude okupatsiooni naastes tekkis Eestis Hoffmanni sõnul aga vajadus täiesti uut tüüpi tõlkija järele. "Ta ilmselgelt ei pidanud enam oskama võõrkeeli, vaid vene keelt. Isegi eesti keele oskus polnud nii oluline," ütleb uurija. Kuni 1949. aastani tõlgiti eesti keelde eeskätt nõukogude revolutsioonilisi ja propagandafilme. "Paremad filmid dubleeriti eesti keelde nii, et dublaažimeeskond sõitis Leningradi Lenfilmi kinostuudiosse, kuna meil polnud tehnilist baasi ise dubleerida," lisab Hoffmann.

Ehkki filme endid oli vähe, olid eestikeelsed tõlked Hoffmannile teadaolevalt hästi õnnestunud. Näiteks olevat neist väga vaimustuses olnud toonane Eestimaa kommunistliku partei keskkomitee esimene sekretär Johannes Käbin. "See oli ka täiesti uus nähtus, et eesti keel kõlas kinolinal," märgib uurija just võõrkeeles valminud filmide kohta. Sestap ilmus eestinduste kohta ajakirjanduses palju kiitvaid artikleid.

Trofeefilmidest tõlkemekani

Omaaegne kinominister Olga Lauristin otsustas alates 1949. aastast kulukast ja keerukast dubleerimisest loobuda ning hakata filmidele lisama eestikeelseid subtiitreid. "Teine argument, miks ta tahtis subtitreetrimist, oli see, et tema pidi täitma kinosaalid vaatajatega," sõnab Tiina Hoffmann. Kinosid ehitati suure hooga juurde, aga filme oli nii vähe, et räägiti malokartinje'st ehk niinimetatud filmipõuast. Väheste filmide seas olid ülekaalus arusaamatud venekeelsed filmid, mida kolhoositöötajad aga kinno vaatama ei kippunud.

"Siis tulid trofeefilmid ehk Podstamist Reichsfilmarchivist peale sõja lõppu 1945. aastal sõjasaagiks võetud tuhanded filmikoopiad," ütleb Hoffmann. Alates 1947. aastast lasti need Nõukogude Liidu üha paisuvas kinovõrgus linale. Just seoses trofeefilmidega sai Olga Lauristin uurija sõnul aru, et hea välisfilm ja eestikeelne subtiitertõlge tooks maainimesed kinno. "Vene keele oskus oli üsna napp nendes piirkondades ja vast isegi nõukogude aja lõpuni oli eestlaste vene keele oskus üleliiduline naljanumber," täpsustab ta.

Trofeefilmid jõudsid Eesti kinodesse aastail 1947–1955. Reichsfilmarchivist võetu seas olid ka Nõukogude Liidu liitlasriikide filmid, mida ei saanud kuidagi sõjasaagiks liigitada. "Nende puhul muudeti pealkirju tundmatuseni, et liitlased ei saaks aru, kuidas nende filme ilma autoriõigusteta levitatakse," sõnab Hoffmann. Oli film siis USA, inglise, prantsuse või saksa päritolu, uurija sõnul läks näitamisele kõik, mis vähekegi edu tagaks.

1950. aastate teisel poolel hakkas Nikita Hruštšov ametlikult välismaiseid filme sisse ostma, kuid inimesed meenutavad neid ikka kui trofeefilme. "Sõna trofeefilm kui hea välisfilmi sünonüüm oli juba eestlaste teadvuses juurdunud," oletab ta.

Kogu toonast ametlikku filmirepertuaari organiseeris Tallinnas Narva maantee 63 asunud niinimetatud filmikontor või filmilaenutus. "Aastail 1970–1991 kandis see nime ENSV Kultuuriministeeriumi Riikliku Kinematograafia Komitee Filmilaenutuse ja Reklaami Valitsus ning seda juhtis neil aastail Ahto Vesmes," täpsustab Hoffmann. Asutuses töötas tänapäeva mõistes suur meeskond vabakutselisi filmitõlkijaid ja -toimetajaid (vaata ülal galeriid).

"Sellest kujunes kogu Nõukogude Liidu mõistes subtiitertõlke ekspertiisikeskus, kust hakati tellima tõlkeid ka teistesse liiduvabariikide keeltesse," märgib uurija. Tallinnas valmisid vajadusel ka venekeelsed ja kuulmispuudega inimestele mõeldud subtiitrid. 

Kolm ekraani

Venekeelseid subtiitreid sai teha ka Moskvas, kuid nõudlus oli sellise tõlketüübi järele Tiina Hoffmanni sõnul lihtsalt väike. "Kõik välisfilmid olid dubleeritud ju vene keelde. Varianti, et oleks näinud välisfilme originaalkeeles subtiitritega, vähemalt esimese ekraani kinodes polnud," selgitab ta. Esimeseks ekraaniks nimetati toonases argoos tavakinode võrku. Kokku oli ekraane kolm.

"Teine ekraan olid filmifestivalid, kus oli ka vahel vaja subtiitertõlget ja vahepeal sünkroontõlget," jätkab Hoffmann. Sinna alla kuulus ka näiteks Moskva rahvusvaheline filmifestival, kus linastus palju väärtfilme. Kolmas ekraan oli mitteametlik: kas täiesti või poolenisti kinnine. "Enamasti võiks kolmanda ekraani all nimetada kinoklubisid, mis oli üleliiduline nähtus," osutab uurija.

Esimene kinoklubi asutati 1966. aastal Moskvas. Mõni kuu hiljem asutasid Tallinna Polütehnilise Instituudi (TPI) õppejõud Aleksandr Garšnek ja Georgi Golsti koos toonase üliõpilase Tiit Merisaluga juba oma klubi. Kui esmalt vaadati Gosfilmofondist laenutatud linateoseid, siis hiljem saatsid klubile filme näiteks Prantsuse saatkond ja Soome kontaktid Kotka linnast. "Kinoklubid vahetasid omavahel filme. Kui laevaliiklus läks 1964. aastal lahti Tallinna ja Helsingi vahel, siis hakkasid 1960. aastate lõpus sealtkaudu ka filmid ringlema," meenutab ta.

Aastal 1969 asutas oma kinoklubi ka Tartu Riiklik Ülikool. Uurija sõnul erines Tartu klubi veidi pealinna omast. Näiteks näidati Tartus filme ainult originaalkeeles, millele tudengid ja õppejõud tegid sünkroontõlget. "Tartus oli natuke erinev ka see, et sissejuhatuseks näidati näiteks parimaid Nõukogude Liidu filme, aga pärast seda välisfilme," võrdleb Hoffmann. Erinev oli ka tõlkimisvõimaluste ulatus, sest Tallinna klubi tandem Ferdinand Kala ja Aleksander Kurtna suutsid teha sünkroontõlget vähemalt kümnest keelest, Tartus oli vaja kaasata tõlkimisse ka mitmeid tudengeid.

Tsensuur oli ka Pätsu ajal

Osa oma doktoritööst pühendas Tiina Hoffmann filmitsensuuri ja filmitõlke tsensuurile. Kuigi nõukogude ajal teadsid tema sõnul kõik, et filme tsenseeriti, polnud see enam midagi uut. "Võrdluseks ma vaatasin, kuidas 1935. aasta kinoseaduse järel kehtis filmitsensuur Eesti Wabariigi ajal. See oli nii-öelda vaikiva ajastu teema," ütleb Hoffmann. 

Tsensuur oli 1930. aastate lõpul Eestis avalik: uurija sõnul teadsid kõik hästi, et filmitsensor oli Artur Adson. "Tema tsensorina reguleeris filmirepertuaari: mis filme üldse näidata ekraanil?" kirjeldab Hoffmann. Adsoni põhimõte oli kärpida võimalikult vähe ja kärpimise asemel film pigem ära keelata. 

Kuna toona levitasid filme enamasti baltisakslased ja venelased, soovis Eesti valitsus kindlustada poliitiliselt võimalikult neutraalse kinorepertuaari. Seepärast keelati ära just bolševistlikke ja natsimeelseid propagandafilme. "Mis puudutab tsensuuri, siis alasti naise keha tsenseeriti kuni nõukogude aja lõpuni. Moraalinormid keelasid teatud asju kinos näidata," kirjeldab Hoffmann veel tsensuuri tagamaid.

Kui Adson läks pigem keelamise teed, siis nõukogude ajal tähendas tsensuur peamiselt linateoste kärpimist. Toona otsustas tsensuuri üle parteile alluv Goskino. Reaalselt tegid tsensuuri teoks aga Mosfilm ja Lenfilm, kes dubleerisid filmid juba kohendatuna vene keelde.

"Dublaaži käigus lõigati paljud filmid lühemaks väga proosalisel põhjusel," osutab Hoffmann. Nimelt pidid Nõukogude Liidus näidatavad filmid olema umbes 90–110 minutit pikad. Kuna Lääne filmid sellist piirangut eos ei järginud, tuli need käsitsi nõudmistele vastavaks lõigata. Omaette küsimus oli kallis filmilint. "Ühest filmist võidi teha vabalt tuhat koopiat üleliiduliseks levitamiseks. Kui juba lõigati sealt kümme minutit maha, siis lindimeetrite kokkuhoid oli märkimisväärne," märgib Hoffmann.

Käärid löödi filmilinti ka ideoloogilistel põhjustel. "Näiteks aastal 1976 tuli kinodesse Bernardo Bertolucci film "Konformist", mis lõigati umbes pool tundi lühemaks," meenutab uurija. Eesti kinodest võeti see maha kolme päevaga, sest huvi oli niivõrd leige. Huvipuuduse taga oli Hoffmanni sõnul aga tsensuuri tõttu kadunud filmiloogika. "Sellest tuli uus antifašistlik linateos. Psühholoogiliselt väga olulised kohad lõigati välja, näiteks stseenid peategelase homoseksuaalsest minevikust," ütleb ta. Nõukogude filmiversioonis polnud homoseksuaalsusest mingit juttu, sest seda teemat lihtsalt ei näidatud kinolinal.

"Tahan rõhutada, et see ei olnud laustsensuur, kus filme oleks suvaliselt väga palju kogu aeg kärbitud," möönab Hoffmann. Samas moonutasid Nõukogude Liidus linastunud filmid nii oma valiku kui ka linastumisajaga siinsete inimeste arusaama Lääne filmidest. "Arusaama Lääne ühiskonnas aktuaalsetest probleemidest mõjutati kas või sellega, et filme näidati vahel 20 või isegi 30 aastat hiljem," toob uurija näite.

Eestikeelne loomevabadus venekeelse adaptatsiooni taustal

Eesti subtiitritõlgid ja dubleerijad said oma tööd teha ainult venekeelse dublaaži põhjal, nägemata kunagi ühtki originaalstsenaariumit. "Venekeelseid dublaaže oli ka mitmesuguseid. Enamasti 1960. aastate lõpuni ja isegi 1970. aastateni harrastati klassikalist kaunist huulte liikumise järgi sünkrooni viidud dublaaži," sõnab Tiina Hoffmann. Hiljem saatis filme majanduskitsikuse tõttu pealelugemine ehk diktortõlge, kust originaalheli kostus läbi. Vahel loeti filme peale mehe ja naise häälega, enamasti aga vaid meeshäälega, mis on jäänud vene filmitõlke standardiks tänaseni.

Napile algmaterjalile vaatamata oli Eesti filmitõlkijate mänguvabadus Hoffmanni sõnul lai. "Ma tahaksin rõhutada, et Eesti filmitõlget ei tsenseeritud mitte ühelgi tasandil," ütleb ta. Kuigi arvati, et tsensuuri- ja riigisaladuse kaitse organ Glavlit kontrollib kõike, siis tegelikult kehtis see ainult trükisõna kohta.

Eestikeelset tõlget tehti ametlikes kinodes dublaaži ja subtiitrite näol, tuginedes juba enne vene keeles tsenseeritud filmimaterjalile. Sestap ei vaevutud eestindusi tsenseerima. "Näiteks eelkooliealistele mõeldud multifilmide tõlget ega isegi multifilme endid ei tsenseeritud, sest see oli eelkooliealistele mõeldud materjal ja isegi ei eeldatud, et sinna saaks mingit sõnumit panna," selgitab Hoffmann. 

Multifilmide tõlkija Valeeria Villandi on usutluses öelnud, et mõtles tõlkides oma võimalikule vaatajale: eeldatavasti läks väike mudilane kinno koos oma vanemaga, kelle jaoks sai tõlkesse allteksti peita. "Ehk siis oli tema eesmärk oma tekstid nii-öelda kodeerida, et mõlemad saaks sealt midagi," ütleb Hoffmann Villandi kohta. Kuigi keegi ei kontrollinud ka täiskasvanutele mõeldud filmide dublaaži, püüdsid tõlkijad neissegi mänguliselt sõnumeid peita.

Subtiitertõlked vaatas nõukogude korra alguspäevil läbi kinominister Olga Lauristin. Samuti kontrollis Moskva eestikeelseid subtiitreid Stalini ajal, mil tõlgiti revolutsioonilisi filme. "Pärast Stalini surma sellist inimest, kes oleks filmikontoris olnud subtiitertõlke tsensor, üldse ei olnud," võrdleb Hoffmann. 

Ka kinoklubide sünkroontõlget ei tsenseeritud. Kinoklubides käisid tsensorid mõnikord küll publiku hulgas istumas, kuid Tallinna kinoklubi eestvedaja Tiit Merisalu meenutamisi olid suhted tsensuuriorganitega piisavalt head, et midagi ära ei keelatud. Osalt oli asi selles, et muidu keelatud filmid näidati ühe õhtuga TPI-s kiiresti ära ja järgmiseks päevaks olid need juba Tartus. "Teiseks nad ei olnud ka nii rohkearvulistele vaatajatele mõeldud," märgib uurija. Kõigele krooniks püsis sünkroontõlge vaid oma ajahetkes, mistõttu polnud seda võimalik tagantjärele kritiseerida.

Mida on sellest kõigest õppida aga tänapäeva filmitõlkijatel? "Olenemata survest eesti keelele ja kultuurile on see alati edukalt igasugustele mõjutustele vastu pidanud ja isegi tänu sellele edasiarenemiseks hoogu juurde saanud," leiab Hoffmann keelemõjude kohta. Nõukogude ajal toimunud aktiivne tõlketegevus on üks hea näide, kuidas tõlkijad aitasid aktiivselt eesti keelt ja kultuuri läbi tõlgete edendada, avades ühtlasi nii kinohuvilistele võimaluse tutvuda selliste Lääne kinokunsti tippteostega, mis mujal Nõukogude Liidus ekraanile ei jõudnud.

Tiina Hoffmann kaitseb semiootika ja kultuuriteooria erialal doktoritööd "La traduction cinématographique dans l'Estonie soviétique: contextes, pratiques et acteurs" ("Filmitõlge Eesti NSVs: kontekstid, praktikad, inimesed"; "Film translation in Soviet Estonia: contexts, practices and actors") 19. oktoobril ühtaegu Tartu Ülikoolis ja Prantsusmaa Riikliku Ida Keelte ja Kultuuride Instituudis INALCO.