"Mängimine jääb alati, aga see muutub koos ümbritseva eluga. Nii on ka mänguasjad pidevas muutumises," ütleb Tartu Mänguasjamuuseumi teadur Helena Grauberg. 

Nagu tänapäevalgi, on piir mänguasja ja mittemänguasja vahel olnud ajaloos hägus. Näiteks kiviaegsete esemete kohta tõdevad arheoloogid Graubergi sõnul, et neil võis olla mitu funktsiooni. "Kui algselt on mingisugune kivitükk olnud lapse mänguasi, siis hiljem võis sellest saada hoopis kaitsev või muu maagilise funktsiooniga ese," toob ta näite.

Kodus on lastele ise mänguasju valmistatud kogu aeg ja Graubergi sõnul olid need olemas kõigis vanades tsivilisatsioonides Induse kultuurist Vana-Roomani. Väljaspool kodu hakati neid valmistama sajandeid hiljem. "14. sajandil oli näiteks Saksamaal Nürnbergis olemas juba nukuvalmistaja kui amet," märgib teadur. Mänguasjatööstuse plahvatuslik areng oli 19. sajandi teisel poolel, eriti 19.–20. sajandi vahetusel, mil uued materjalid võimaldasid toota lelusid massiliselt ja odavalt. "20. sajand tõi juba mänguasjade külluse," lisab ta.

Mänguasjamuuseumi peavarahoidja Liis Reha sõnul jõudsid tööstuslikud mänguasjad esialgu vaid jõukamatest peredest pärit ja linnalaste kätte. "Siin tekib seisuste vahe. Kui sa olid maalaps, oli sul pigem rohkem töökohustusi," osutab ta. Grauberg täpsustab, et lapsed kaasati 19. sajandil ja 20. sajandi alguses talutöödesse järk-järgult. "Lapse kasvades kohustused järjest suurenesid. Kümne-aastane oli juba tubli karjapoiss, kes võis ärgata isegi pool kuus üles," kirjeldab ta.

Siiski olid talulaste mänguasjad sageli ümber tehtud tarbeesemed. "Näiteks võis pudrunuiast, mis emal enam kasutust ei leidnud, ühel hetkel saada nukk, kui see mässiti kas rätiku või tekstiili sisse," ütleb Reha. Temaatiliselt matkisid talulaste mänguasjad aga tihti nende vanemate tööelu – olgu siis tegu väikeste rehepeksumasinate või miniatuursete tööriistadega.

Kodukootud Mikist "Käpapatrullini"

Nii Helena Grauberg kui ka Liis Reha nõustuvad, et mänguasjatööstuses on uus sageli unustatud vana. "Materjalid on muutunud, võib-olla konstruktsioon on muutunud, aga paljud asjad on sajandeid või isegi tuhandeid aastaid vanad," osutab Grauberg. Nii pole isegi multifilmidega seotud mänguasjad midagi enneolematult uut, vaid esimesed märgid neist jõudsid Eestisse juba 1920. ja 1930. aastatel.

Nõukogude aeg vajutas Eesti laste mänguasjavalikule oma pitseri nii defitsiidi kui ka ideoloogiliste mõjude näol. Tartu Ülikooli arengupsühholoogia professor Tiia Tulviste sõnul olid Nõukogude ajal väga populaarsed kõikvõimalikud sõjamängud, millele andsid hoogu teleris jooksvad sõjafilmid. Grauberg täpsustab, et poiste huvi militaarmängude vastu pole ajas kuhugi kadunud. "Nüüd on lastel Nerfid, kust lastakse plastkuulidega. Samamoodi vabariigi ajal olid neil puust püssid," võrdleb ta. 

Tulviste sõnul meenutavad tema Ameerika sõbrannad, kuidas nad mängisid lapsepõlves Barbiedega. "Meile tulid Barbied 1980. aastate lõpul, kui piirid läksid lahti ja inimesed hakkasid rohkem liikuma," ütleb ta. Liis Reha sõnul sai Barbie Eestis tavaliseks mänguasjaks alles 1990. aastatel. Tulviste meenutab sedagi, kuidas Barbie-sarja nukud tekitasid algul lastes elevust, sest erinevalt Nõukogude Liidus levinud nukkudest oli nende hulgas ka mustanahalisi ja poissnukke.

Päris ennenägematud erineva nahavärviga nukud Graubergi sõnul Nõukogude Liidus siiski polnud, sest siinmail liikus näiteks rahvaste sõpruse loosungi vaimus toodetud nukke. "Ühel hetkel oli Hiinaga sõprus, siis tuli asiaatlikke nukke," meenutab ta. "Samamoodi olid Nõukogude Liidus mõne Aafrika riigiga lähedased suhted, siis liikus ka mustanahalisi nukke, aga neid oli muidugi vähe."

Mujal maailmas algas 20. sajandi keskel multifilmidega seotud mänguasjade võidukäik. Kui nukud on Graubergi sõnul läbi aja aidanud lastel mängu läbi tulevaseks eluks valmistuda, siis multifilmidest tuttavad haldjad või supervõimetega tegelased ei ole enam tavaeluga seotud. "Mõnes mõttes, nendega mäng nõuab fantaasiat, aga teistpidi see on natuke suunatud ja sa pead justkui ühes suunas mõtlema," arutleb ta, "see on mõttekoht. Kas näiteks lihtne kivi või puuleht ei paku lapsele rohkem võimalusi?"

Liis Reha paneb lapsevanematele südamele, et nii multifilmitegelased kui ka muud moemänguasjad, nagu näpuvurr või kendama, kujutavad endast suurt tööstust. "Praeguste laste hulgas on hästi populaarne selline sari nagu "Käpapatrull"," toob ta näite. Kui hiljaaegu tuli välja ka samanimeline film, kasvas lasteaialaste niigi suur huvi kõikvõimalikku "Käpapatrulliga" seotud nänni vastu veelgi. 

"Nad tulevadki iga natukese aja tagant uue filmiga välja ja kui nad mänguasjakomplekte müüvad, on seal kaasas üks tegelane ja ülejäänud tegelased sa pead juurde ostma," kirjeldab ta. "Sa ei saa kunagi terviklikku komplekti, vaid pead poodi tagasi minema, sest lapsel on ju vaja kõiki kaheksat tegelast."

Vähem on rohkem?

Tiia Tulviste tõdeb, et tänapäevase mänguasjakülluse juures võib lapsega poodi minek juba iseenesest olla vanema rahakotile riskantne samm. Liis Reha aga pakub, et siin võivad aidata lapse ja vanema kokkulepped. "Meil on näiteks kokkulepe minu kolmeaastasega, et võime mänguasjapoes käia, aga me ei pea sealt alati midagi ostma, vaid võime lihtsalt vaadata," toob ta näite. Teiseks soovitab ta lasta lapsel koguda oma raha, et laps mõistaks, mida tema soovid üldse maksavad.

Helena Grauberg soovitab vanemal lähtuda mänguasju ostes lapse huvist. "Kriteerium võib-olla ongi, et kas laps ka mängib ostetuga või mitte. Lihtsalt osta ostmise pärast, kuna see korraks on huvitav, ei ole mõtet," sõnab ta. Vanem võiks tema sõnul katse-eksituse meetodil mõned mänguasjad osta, ja kui laps nende vastu kiirelt huvi kaotab, edaspidi juba poes paremaid valikuid teha.

Tulviste nõustub, et lapse siiras huvi ja vanus on mänguasjade valikul tähtsad, kuid kõige olulisemaks peab ta lapse arengutaset. "Erinevate võimetega lapsed mängivadki väga erinevalt," selgitab ta. "Kasvõi klotsidega: tilluke laps lihtsalt katsub ja proovib neid suhu panna, keerutab klotse ja vaatab. Suurem laps hakkab juba torni ehitama ja neist järjest keerulisemaid asju tegema."

Erinevad mänguasjad toetavad lapse arengut aga erinevalt. "Kaisukaru on nii emotsionaalse kui sotsiaalse arengu seisukohalt oluline ning kindlasti toetab lapse kõne arengut," märgib Tulviste, "igasugused pusled, legod ja konstruktorid arendavad last samuti väga palju – just tema loovust, ruumilist mõtlemisvõimet, aga ka ülesannete lahendamise oskust ja püsivust." Teisisõnu on tema sõnul hea pakkuda lapsele tema huvidele ja arengutasemele vastavat ning pigem mitmekesist mänguasjavalikut.

Kõik kolm nõustuvad, et lapsele tasub julgelt osta märgistuse järgi veidi vanematele lastele mõeldud mänguasju. "Kriitiline piir ongi kuni kolmeaastased, kelle puhul ohutus on kõige tähtsam," hoiatab Grauberg. Üldiselt on lapse jaoks veidike keerulised mänguasjad Tulviste sõnul lapsele arendavad, eriti kui ema-isa või vanemad õed-vennad nendega alguses koos lapsega mängivad. Reha sõnul mõtlevad tootjad tänapäeval siiski ohutuse hoolega läbi. "Sellepärast on ka pisikestel legomehikeste peades augud sees, et kui laps neelab selle alla, jääks talle kurku mingigi õhuava,"toob ta näite.

Kellele mänguasjadest pungil lastetuba ei meeldi, võiks aga Reha sõnul proovida mänguasjade rotatsiooni. "Valid paar-kolm asja välja ühest kategooriast, näiteks rongi, kaks puslet või muud lauamängu ja hoiad neid seal, kust laps  neid  ise kätte ja ära panna saab," seletab ta.

Ülejäänud lelud võiks vanem paariks kuuks lapse käeulatusest ära panna ja siis vahepeal unustatuna jälle välja võtta, viies nüüd peitu senise mänguasjahulga. "Siis lapsel on pidevalt avastamisrõõm ja ta ei väsi ära nendest asjadest," ütleb Reha. Olles töötanud ka lastehoius kahe-kolmeaastaste lastega, meenutab ta veel, et kui mänguasju oli ruumis vähem, siis pigem mängiti nendega rohkem. 

Milline siis ikkagi on hea mänguasi? "Kui mänguasju osta, siis peaks vaatama, kuivõrd see soodustab lapse suhtlemist," ütleb Tulviste. Teisisõnu kas sellega mängides suhtleb laps ema-isa või teiste lastega rohkem kui muidu. "Psühholoogid rõhutavad viimasel ajal, et paljud uued elektroonilised mänguasjad tihtipeale küll köidavad lapse tähelepanu, kuid vähendavad tema füüsilist aktiivsust ja igapäevast suhtlemist," võrdleb ta.

Graubergi sõnul on eriti just üksikule lapsele paar mängukaaslast arendavamad mistahes mänguasjast. "Võib-olla tänapäeva mure ongi pigem see, et lapsel oleks häid sõpru oma elukohas," sõnab ta. "Kui on lapsi rohkem, siis on ka ideid rohkem."