Oma munakookonit kaitsev ämblikuema jäi vaigu sisse kinni ammu enne dinosauruste hiilgeaega. Tegu on järelikult vanima teadaoleva käegakatsutava tõendiga ämblike emalikust hoolest, vahendab ScienceNews.

Kõnealune kivistis on üks neljast omataolisest. Kõik neli tõestavad, et osa muistseid ämblikke valvasid oma munakookoneid ja võisid isegi oma järglasi kasvatada. 

Tänapäevaste ämblike seas on vanemlik hool aga väga tavaline. Seetõttu oletasid teadlased, et see tung arenes välja ammu enne kriidi ajastut, mis algas umbes 145 miljoni aasta eest. Nüüd leiti oletusele esimene käegakatsutav tõend, osutab Kansase Ülikooli paleontoloog Paul Selden. 

Emaämblik ja tema koorumata järglased kuuluvad nüüdseks väljasurnud Lagonomegopidae perekonda. Viimase esindajad tunneb ära nende suurte ja valgust peegeldavate silmade järgi. Ellu jäädes oleks nii ema kui ka tema lapsed suutnud pidada puude peal jahti ka öisel ajal.

Lisaks munade valvamisele võisid emased ämblikud püsida järglaste läheduses peale nende koorumist. Kolmes merevaigutükis on aga näha kümneid nädalavanuseid ämblikke. Üldjuhul on ämblikud üksildase eluviisiga. Niisiis viitab paljude noorämblike sattumine samasse kohta, et nad ei siblinud peale koorumist kohe laiali. Pigem eelistasid nad jääda kõik koos ema lähedusse.

Kui kauaks noored ema ligidusse jäid, pole veel selge. Cornelli Ülikooli entomoloog Linda Rayori sõnul osutab uuring ühemõtteliselt, et kriidi ajastu keskpaigaks valvasid vähemalt need ämblikud oma kookonikotte.

Samas soovitab ta edasistes uuringutes hoida silmad lahti suuremate ja vanemate järglastega emaämblike suhtes. Uurijatel tuleb edaspidi läbi kammida olemasolevad muuseumi- ja teadusasutuste kogud, et leida sealt võrdluseks sarnaseid kivistisi.

Uuring ilmus Londoni Kuningliku Seltsi toimetistes.