Kas haigete puudega mets on ökosüsteemina terve?

Eesti avalikus inforuumis kasutatakse metsa tervise mõistet puude puidutootlikkuse ja kahjustuste määra tähenduses. Rahvusvahelised organisatsioonid ja teadlaskond on aga määratlenud metsa tervise laiemalt, hõlmates lisaks ökosüsteemiteenustele nagu puidu pakkumine ka elurikkuse ja väliste häiringute puhverdamise võime.

Nii tekib haigete ja vigastatud puude eemaldamises vastuolu, sest eeskätt just haigused ja vigastused loovad elurikkuse jaoks puudele mikroelupaiku.

Mis on mikroelupaigad ja kes seal elavad?

Uuring keskendus viiele mikroelupaiga tüübile: õõnsused, puidupaljandid, tuulepesad, kooretaskud ja vesilohud. Need kõik tekivad puu vigastuse või haiguse tõttu.

Õõnsused on neist ehk kõige selgemini mõistetavad. Neid asustavad näiteks tihased, rähnid, kakud, nahkhiired, ka lendorav ja metsnugis. Puidupaljandid tekivad näiteks siis, kui põder sööb kuusekoort või üks puu riivab langedes teist. Neil paljanditel kasvavad samblikud, kelle jaoks on vaja just puidupinda, mitte koort. Tuuleluuad pakuvad varje- või pesapaika putukatele, oravatele, kakkudele. Kooretaskudki on hea varje- ja talvituspaik putukatele ja ämblikele, kuid selliste eenduvate kooretükkide taha armastab pesa teha ka porr.

Omapärased on puude horisontaalsetesse lohkudesse tekkinud veesilmade pisiökosüsteemid, kus saavad sigida näiteks sääsevastsed, kes on lindude armastatud toiduobjekt, ja troopikas isegi konnad.

Mikroelupaiga suurus ja teised omadused määravad ära, millisele liigile see sobib. Näiteks paljandunud puidule lisaks on paljudele samblikele oluline, kuivõrd pehkinud on puit. Suurenenud avaga õõnsust saavad aga asustada suuremad linnud, kuid väiksematele muutub see kisklusohu tõttu sobimatuks.

Mikroelupaik kui hoolega planeeritud kaos

Metsamaastikus mikroelupaikade rohkuse mudeldamiseks tuleb mõista nende dünaamilisust: kui noortesse puudesse mikroelupaik saab tekkida, kui kaua võtab aega teke ja kui kaua mikroelupaik püsib.

Näiteks isegi väiksed õõnsused, millel avause läbimõõt kaks kuni viis sentimeetrit, tekivad üldiselt alles 60-aastastele puudele. Harva on alla 100-aastaste puude õõnsused elupaik selgroogsetele. See omakorda tähendab, et praeguste raievanuste juures on Eesti majandusmetsades lindudele, nahkhiirtele ja oravatele sobilike õõnte tekkeks hädavajalikud säilikpuud. Samuti on hädavajalik, et säilikpuud jäetaks alles juba hooldusraietel.

Lisaks vanusele on puu kasvukiirus peamine tegur, mis mõjutab mikroelupaikade kujunemist. Kiirekasvuliste puude vastupanu haiguste ja ühtlasi mikroelupaikade tekitajatele on nõrgem, kuna ressursid on suunatud kasvamisse. Mikroelupaigad püsivad seal aga lühemat aega, kuna sellised puud suudavad vigastused kiiremini kinni kasvatada ning on tüüpiliselt lühemaealised. Nii arenevadki õõnsused kiirekasvulistel puudel, nagu haab ja lepp, nooremas eas, kuid püsivad kauem aeglasekasvulistel nagu tamm.

Metsade ja parkide majandamise mõju leevendamiseks tuleb senisest enam tähelepanu pöörata mikroelupaikadega, eriti suurte õõnte ja tuulepesadega puude hoidmisele nii lage- ja hooldusraietel kui ka parkide kujundamisel. Arvestades aga mikroelupaikade tekkimise juhuslikkust ja kujunemise suurt varieeruvust, tuleks lisaks mudeldada ja planeerida tervet maastikku.

Uuring ilmus ajakirjas Forest Ecology and Management.