Nendest vähestest ökosüsteemidest, mis on täielikult puutumata, on vaid 11 protsenti kaetud kaitsealadega. Suur osa puutumata elupaikadest asub põhjapoolsetel laiuskraadidel, Kanada metsades või Gröönimaa tundras, mis just ei pakata elurikkusest. Samas on inimtegevusest puutumata ka eluriigirikkaid vihmametsad Amazonases, Kongos ja Indoneesias.

"Need on parimad, viimased kohad maal, mis pole kaotanud ühtegi meile teadaolevat liiki," ütleb teadusportaalile Science News Oscar Venter, Põhja-Briti Columbia Ülikooli looduskaitseteadlane, kes ise uuringuga polnud seotud. Tema jaoks on selliste kohtade tuvastamine ülioluline, eriti kaitset vajavate piirkondade jaoks nagu Amazonase vihmamets, mida ohustab inimtegevus.

Looduskaitseteadlased on juba pikka aega üritanud kaardistada kui suur osa maast on veel inimtegevusest kõrvale jäänud. Eelmised satelliitpiltidel ja esialgsetel demograafilistel andmestikel põhinevad hinnangud on leidnud, et umbes 20-40 protsenti maast oli vaba ilmselgetest inimmõjutustest, nagu teed, valgusreostus või metsaraie. Samas võib pealtnäha puutumata mets enda all peita kahjustatud ökosüsteemi.

"Jahtimine, pealetungivate liikide mõjud ning kliimamuutus võivad ökosüsteeme kahjustada, kuid neid ei anna hõlpsalt satelliitide pealt tuvastada," ütles Cambridge'i Ülikooli looduskaitsebioloog Andrew Plumptre. Nii näiteks võib vähemate lõvide või hüäänidega Serengeti rahvuspark Aafrikas kosmosest vaadatuna tunduda puutumata, olgugi, et sealt puuduvad mitmed ökosüsteemile omased põhiliigid.

Loodusteadlased alles vaidlevad selle üle, mida täpsemalt puutumata ning funktsioneeriv ökosüsteem endast kujutab. Cambridge'i Ülikooli teadlased liigitavad selleks elukeskkonnad, mis alates 1500. aastast on säilitanud täieliku liigirikkuse. Nii saadakse mõistest aru ka Rahvusvahelises looduskaitseliidus, mis hindab liikide väljasuremist, olgugi, et inimesed on ökosüsteeme vorminud suuri imetajaid välja suretades juba tuhandeid aastaid.