Kahepaiksed – konnad, kärnkonnad ja vesilikud – on kõigusoojased loomad, kelle kehatemperatuur ja aktiivsus sõltuvad ümbritseva keskkonna temperatuurist. See on ka põhjus, miks kahepaiksed meie laiuskraadil kuni kuus kuud talvitumispaikades veedavad ja alles kevadel, ilmade soojenedes, välja ilmuvad. Just talvitumisjärgse kevadrände ajal puutuvad paljud meist kahepaiksetega kokku, sest suurel hulgal teed ületavad konnad ei jää märkamatuks. Miks aga konnad massiliselt teedele tulevad?

Eestis elutsevast 11 kahepaikseliigist talvitub suurem osa kuival maal – metsaalustes urgudes ja kännualustes õõnsustes, liivases pinnases ja pinnasepragudes, aga ka keldrites ja vundamendialustes. Rohukonn, järvekonn ja mõnel juhul veekonn talvituvad aga veekogudes – vooluveekogude kaldaõõnsustes ja allikakohtades, järvedes, tiikides või kraavides.

Kuna talvitumine kestab pea pool aastat, on kvaliteetne talvituspaik kahepaiksetele eluliselt oluline. Seetõttu kasutatakse samu talvituskohti põlvest põlve ja ühes kohas talvituvate isendite arv võib olla muljetavaldav.

Kevadel, ilmade soojenedes, rändavad kahepaiksed talvitumispaikadest sigimisaladele, milleks on üleujutatud jõe- ja järvelammid, ajutised metsa- ja niidulombid, järvikud, tarnastikud või muud alalised või ajutised veekogud. Sarnaselt talvitumispaikadega pöörduvad kahepaiksed aastast aastasse ka samadesse sigimiskohtadesse tagasi. Nii on aegade jooksul talvitumispaikade ja sigimiskohtade vahel välja kujunenud kindlad liikumisteed.

Kui sellisele liikumisteele tekib takistus, näiteks rajab inimene sinna maantee, tuleb kahepaiksetel see ületada. Paraku sõltub tee edukas ületamine nii liiklustihedusest kui ka tee laiusest. On näidatud, et teedel, kus liiklustihedus on kümme sõidukit tunnis, hukkub 30 protsenti hariliku kärnkonna emasloomadest. Teid, mille liiklustihedus on üle 60 sõiduki tunnis, enamus kahepaikseid aga ületada ei suuda.

Asurkonna väljasuremiseks piisab aga sellest, kui igal aastal hukkub rände ajal teed ületades enam kui kümme protsenti täiskasvanud isenditest.

Kuigi Eesti näib esmapilgul suhteliselt looduslikuna, on 20. sajandi teisest poolest alates kadunud või oluliselt vähenenud mitmed biotoobid, mida kahepaiksed eluks vajavad. Nii on ulatusliku metsastamise tagajärjel hävinud avatud luitealad ja liivikud, samuti suured loo- ja rannaniidualad. Intensiivse kuivendustegevuse tagajärjel on muudetud paljud märgalad metsa- ja põllumaaks.

Kuivendatud maa pindala moodustab käesolevaks ajaks ligi kolmandik Eesti maismaast ehk üle 1,35 miljoni hektari ning kraavide kogupikkus ületab seejuures rohkem kui kolm korda ojade ja jõgede pikkuse. Tulemuseks on madalsoode, suurepindalaliste lammi- ja rannaniitude, aga ka märgade metsade ja tuhandete väikeveekogude hävimine.

Kahepaiksed on märgaladest ja väikeveekogudest sõltuv loomarühm. Oma elutsükli läbimiseks vajavad nad kvaliteetseid ja omavahel hästi ühendatud vee- ja maismaaelupaiku. Vees toimub kahepaiksete sigimine, maismaal aga toitumine. Kolmanda komponendina lisandub elupaigakompleksi ka talvituspaik.

Elupaigakompleksi toimimise lakkamiseks piisab paraku vaid ühe komponendi või nendevahelise ühenduse kadumisest. Eestis 2018. aastal läbi viidud punase nimestiku hinnangul on meie kümnest omamaisest kahepaikseliigist pooled ohustatud, kusjuures kolme liigi seisund on viimase kümne aasta jooksul oluliselt halvenenud. Nii on rohe-kärnkonn praeguseks meie loodusest välja surnud ning halvenenud on ka mudakonna ning siiani üsna tavaliseks peetud rabakonna seisund.

Just viimane – väga tavalise ja laialt levinud liigi arvukuse kiire vähenemine – peaks meid mõtlema panema, et looduse ümberkorraldamisel on väga tõsised tagajärjed.

Miks me kahepaiksete pärast muretsema peaksime?
Kahepaiksetel on oluline roll koosluste tasakaalustajatena. Moodustades mitmetes ökosüsteemides enamuse selgroogsete loomade biomassist, kasutavad kahepaiksed toiduks hiigelkogustes selgrootuid loomi, kelle hulgas on nii põllukahjureid kui ka haiguskandjaid.

Seetõttu oleks väga mõistlik kahepaikseid aia- ja põllumaadele meelitada, mitte neid sealt veekogude kuivendamise ja põllumajanduskemikaalide kasutamisega eemale tõrjuda. Teisalt on kahepaiksed, kõigis oma arenguetappides (kudust täiskasvanuteni), oluline toiduobjekt teistele loomarühmadele – nii lindudele, imetajatele kui ka roomajatele.

Kui kahepaikseid on vähe, mõjutab see ühelt poolt nende saakloomade (selgrootute) arvukust, teisalt aga neist toituvate liikide seisundit. Konnakullestel on lisaks ka oluline roll pinnavee puhastajatena. Nimelt toituvad kullesed vetikatest, mis oma kasvuks vees lahustunud toitaineid kasutavad. Moonde läbides viivad väikesed konnad suure hulga toitaineid veekogudest välja. Seega on kahepaiksed hädavajalikuks lüliks ökosüsteemides kindlustades nende terviklikkuse ja toimimise.

Kuna kahepaiksed on keskkonnas toimuvate muutuste, nagu elupaikade kao ja keskkonnamürkide suhtes väga tundlikud, võib neid pidada ka n-ö "kanaarilinnuks söekaevanduses" ehk kahepaiksete arvukuse oluline langus või asurkonna hääbumine on märk olulistest keskkonnamuutustest, mis peaksid meid valvsaks tegema ja tegutsema panema.

Mida me kahepaiksete kaitseks teha saaksime?
Meist igaüks saab kahepaiksete kaitseks omalt poolt midagi ära teha, kasvõi sellega, et jätab ajutise lodukoha kuivendamata, kuna selline märgala on kahepaiksetele asendamatu sigimispaik. Abi on ka võsast, tihedast hundinuiast või prügist mõne väikeveekogu puhastamisest. Märgata võiks teed ületavaid konni ning aeglustada seepeale sõidukiirust või aidata võimalusel konnad üle tee.

Samuti võiks kala- või saunatiiki kalad asustamata jätta. Kaladega asustatud väikeveekogud on üldjuhul elustiku poolest vaesed ning ka vee kvaliteet on neis halvem kui kaladeta veekogudes. Eestis on üheks peamiseks väikeveekogudesse asustatud kalaliigiks olnud hõbekoger, kes on 1950. aastatel meile sissetoodud võõrliik. Viimastel kümnenditel kogub aga üha enam populaarsust uue võõrliigi – valgeamuuri – veekogudesse asustamine.

Kuigi mõlemat liiki peetakse "ohututeks" taimetoidulisteks kaladeks, on uuringud näidanud, et neil on kahepaiksetele siiski nii otsene kui ka kaudne negatiivne mõju. Hõbekogred ja valgeamuurid toituvad ka kahepaiksete kudust ja kullestest. Veekogudes, kuhu neid liike on asustatud, kahepaiksete sigimine ebaõnnestub. Veetaimestikku vähendades halvendavad nad vee kvaliteeti ning põhjustavad veekogu elustiku üldist vaesumist.

Lisaks toituvad mõlemad liigid zooplanktonist, mille vähenedes hakkavad veekogus piiramatult vohama hõljumvetikad (fütoplankton) ning vesi muutub häguseks ja hapnikuvaeseks, mis omakorda vähendab kulleste ellujäämust.

Oma igapäevaseid tegevusi planeerides ja nende tegevuste laiemat mõju hinnates saame nii mõndagi kahepaiksete hüvanguks ära teha.

Kasutatud allikad:

Ade, C.M., Boone, M.D., Puglis, H.J. 2010. Effects of an Insecticide and Potential Predators on Green Frogs and Northern Cricket Frogs. Journal of Herpetology, 44(4): 591–600.

Brönmark, C., Hansson, L.A. 2005. The Biology of Lakes and Ponds. Oxford University Press, Oxford.

Enneveer, M. 1985. Kalakasvatus. Tallinn.

Gibbs, J.P., Shriver, W.G. 2005. Can road mortality limit populations of pool-breeding amphibians? Wetlands Ecology and Management 13: 281–289.

Hels, T., Buchwald, E. 2001. The effect of road kills on amphibian populations. Biol. Conserv. 99: 331–340.

Holopainen, I.J., Tonn, W.M., Paszkowski, C.A. 1992. Effects of fish denity on plnktonic communities and water quality in a manipulated forest pond. Hydrobiologia 243/244: 311–321.

Maaparandussüsteemide register

Monello, R.J., Wright, R.G. 2001. Predation by goldfish (Carassius auratus) on eggs and larvae of the eastern long-toed salamander (Ambystoma macrodactylum columbianum). Journal of Herpetology 35: 350–353.

Oertli, B., Parris, K. M. 2019. Review: Toward management of urban ponds for freshwater biodiversity. Ecosphere 10(7):e02810. 10.1002/ecs2.2810.

Rannap, R. 2015. Kahepaiksed – muutuvate maastike indikaatorid. Sirp.

Rannap, R., Lõhmus, A., Briggs, L. 2009. Restoring ponds for amphibians: a success story. Hydrobiologia 634: 87–95.

Rannap, R., Markus, M., Kaart, T. 2013. Habitat use of the common spadefoot toad (Pelobates fuscus) in Estonia. Amphibia-Reptilia 34: 51–62.

Seiler, A. 2001. Ecological effects of roads, a review. Introductory Research Essay No 9 Department of Conservation Biology SLU, Uppsala.

Van Gelder, J.J. 1973. A quantitative approach to the mortality resulting from traffic in a population of Bufo bufo. Oecologia 13: 93–95.