"Väikeveekogude arv ja levimus maastikus sõltub paljuski inimtegevusest ning inimesed nii hävitavad kui ka loovad oma tegevusega väikeveekogusid," ütleb Maarja Vaikre.

Oma töös uuriski Vaikre seda, kuidas mõjutavad majandusmetsades ja kuivendatud kaitsealadel asuvate väikeveekogude elustikku kuivendus ja see, kui kraave rekonstrueeritakse ehk setetest ja taimestikust puhastatakse. Muu hulgas keskendus Vaikre ka tiikidele ja kraavilaienditele ehk võimalustele leevendada väikeveekogude elustikule tehtud kahju.

Kes teisele kraavi kaevab...

Maarja Vaikre sõnul mõjutab inimene väikeveekogusid veerežiimi ümberkujundades, ent ka näiteks reostuse ja maakasutuse muutustega. Umbes kolmandikul juhtudel kaovad Euroopa märgalad metsakuivenduse ehk kraavide tõttu.

"On näidatud, et kraavitatud maastikul pisiveekogude arv väheneb - need asendatakse kraavidega, ning veekogud sisaldavad vähem aega vett," märgib Vaikre. Kuivendatud metsadesse jäid väikeveekogude asemel jäänuklombid, kus uurija sõnul elab varasemast vähem liike.

Kraavide taastamise käigus aga paljud lombid kuivasid või hävisid. Samuti andis kraavide taastamine löögi lombiselgrootute liigirikkusele ja arvukusele. Taastatud kraavide elukooslusedki muutusid. "Seega suur osa liike lihtsalt kaob nendelt aladelt," võtab Vaikre olukorra kokku.

Leevendusveekogu väärindab metsa

Kui metsa kuivendamata jätta ei saa, võib väikeveekogudele abi olla leevendusveekogudest ehk kraavilaienditest ja tiikidest. Maarja Vaikre sõnul on väga edukaks osutunud kahepaiksetele spetsiaalsete tiikide rajamine ja taastamine. Sama selgus ka tema enda töös, kus uuringualadele rajatud tiikidesse kolisidki erinevad kahepaikseliigid.

Inimese rajatud kraavilaiendid ja tiigid on head veel selle poolest, et neis püsib vesi ka siis, kui teised veekogud ära kuivavad. Kus aga püsib vesi, seal püsivad ka elujõulised asurkonnad.

"Lisaks tõid leevendusveekogud kuivendatud metsaaladele avatud märgalade liike nagu kiilid, ühepäevikulised ja ka mardikad," ütleb värske doktor. Kuna nende liikide arvukus mujal maailmas langeb, muudavad nad siinseid majandusmetsi oma kohaloluga väärtuslikumaks. See aga ei tähenda, et ainult tehisveekogusid rajades on kõik hästi. Vaikre sõnul on oluline ka looduslikke veekogusid hoida, sest kõik looduslike lompide liigid inimese rajatud veekogudesse elama ei koli, vähemalt mitte otsekohe.

Muudest leevendusvõimalustest nimetab uurija veel kraavilõikude taastamata jätmist. Sel moel säiliksid kraavide kooslused paremini ja taastuksid rutem. Kraavi kaldale kasvama jäetud taimed pidurdaks ka kallaste erosiooni ehk lagunemist. Vaikre oma töös seda võimalust ei uurinud, kuid märgib, et Soomes on kraavide taastamata jätmine juba tavaline.

Mida saab lihtsurelik ära teha?

Maarja Vaikre sõnul saab tavaline inimene hoida elu väikeveekogudes näiteks sellega, et rajab ja majandab oma kodutiiki elustikusõbralikult.

"Koduaeda rajatud tiikide puhul on kõige tähtsam neid mitte asustada kaladega," ütleb ta. "Kalad halvendavad vee kvaliteeti ja muudavad tiigi elustikuvaeseks. Eriti oluline on see kahepaiksete puhul." Uurija lisab, et kaladega tiigis elab enamasti vaid harilik kärnkonn, kelle kullesed on mürgised. Tiigi kõrval ei tohiks olla ka intensiivselt majandatavaid põlde ega metsa: sealt satuvad vette väetised ja mürkained. Lisaks peaks tiik olema laugete kallastega ja lageda lõunakaldaga.

"Tiikide kaevamine aitaks kindlasti kaasa üldisele selgrootute liigirikkusele ning lendavate putukate rohkusele nagu kiilid, ühepäevikulised, ehmestiivalised, kellest ka pääsud meeleldi toituvad," loetleb uurija häid mõjusid ja lisab, et veekogude elustik on väga oluline ka lindudele. Mai lõpus ja juuni alguses lendab veekogudest välja palju noori putukaid, kes on hea toit samal ajal pesitsevatele lindudele.

"Erametsaomanik saab aga oma metsaala kuivendussüsteeme looduslähedasemalt hooldada või rekonstrueerida, kui see tingimata vajalikuks osutub," soovitab Vaikre veel. Näiteks saab omanik rajada kraavidele laiemaid ja sügavamaid lohke või jätta osa kraave üldse puhastamata. Kindlasti ei tohiks omanik Vaikre sõnul puhastada kuivendusobjekti suublapoolset osa.

Värske doktor tõdeb ka, et omanikul pole alati otstarbekas terves metsas või tervel krundil kraave taimedest puhastada. "Näiteks Põhjamaades on leitud, et kraavide rekonstrueerimine ei ole alati vajalik isegi, kui kraavid on vanad ja ummistunud, juhul kui kuivendatud aladele on kasvanud arvestatav puistu," seletab ta, sest uuendatud kraavide mõte on aidata noortel puudel paremini kasvada. Samuti ei pea Vaikre vajalikuks taastada kraave, mis vett tegelikult eemale ei juhi.

Väikeveekogudes elavaid liike aitaks uurija sõnul aga kuivendatud kaitsealuste märgalade taastamine. Samuti ei tohiks inimene neil aladel takistada kobraste tegevust. Pruunid konnad eelistavad aga looduslikke üleujutusi varjulistele kraavidele. "Raba- ja rohukonn vajavad arenguks kiirelt soojenevat vett, mida võsastunud kraavid ei paku. Kui kraavil tegutseb kobras, siis see jällegi on konnadele meeltmööda," kirjeldab Vaikre.

Maarja Vaikre kaitses oma doktoritöö "The impact of forest drainage on macroinvertebrates and amphibians in small waterbodies and opportunities for cost-effective mitigation" ("Metsakuivenduse mõju vee-suurselgrootutele ja kahepaiksetele ning võimalused säästlikuks majandamiseks") 5. novembril Tartu Ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudis.