Elin Soomets lähtus oma töös suunisliikidest ehk muutustele väga tundlikest liikidest. Ta kasutas suunisliikidena kahepaikseid ning niidukahlajaid: näiteks kiivitajat, punajalg-tildrit, aga ka ohustatud niidurüdi, keda Eestis pesitseb vaid umbes 230 paari.

Ideaalis peaks suunisliik olema ühtaegu piisavalt arvukas, et teda oleks kerge uurida, kuid samas ka olema tundlik mitmete keskkonnatingimuste suhtes. Soometsa uuringud näitavad, et ohustatud kahepaiksed ja niidukahlajad sobivad suunisliikideks, kelle vajadusi arvestades kujundatud märgalad tagavad elu- ja sigimispaiga lisaks neile endile ka paljudele teistele liikidele.

"Tegelikult ei ole ühte niinimetatud supersuunisliiki," selgitas Soomets. Kuigi ühes piirkonnas võib olla suunisliik abiootilistele ja biootilistele teguritele väga tundlik ning selle vajaduste alusel saaks teha nende elukeskonna kohta otsuseid, võivad olla need levinud vaid piiratud alal. Seetõttu tuleb värske doktori sõnul igas uurimissüsteemis kasutada erinevaid suunisliike lähtuvalt elupaigale iseloomulikest liikidest. Elupaigatundlikku harivesilikku ei saa kasutada sugugi kõikjal.

Eesti erinevates piirkondades asuvatel uurimisaladel uuris Soomets, kuidas muutub ajas looduslike, inimtekkeliste ja spetsiaalselt kahepaiksetele rajatud väikeveekogude liigiline koosseis. Ta sai teada, et kõige liigirikkamad on eelkõige harivesilikule rajatud veekogud. See tähendab, et harivesilikule veekogude taastamine ja rajamine loob sobivad olud ka paljudele teistele liikidele.

"Ideaalne kahepaiksete veekogu ehk konnalomp on päikesele avatud madalaveeline kaladeta seisuveekogu," lisab Soomets. Paraku on kuivendussüsteemide rajamise ning põllu- ja metsamajanduse intensiivistumise tõttu kahepaiksetele sobiv märgalade ja väikeveekogudega mosaiikne maastik Eestis suuresti kadunud.

Rannaniitude elustikku uurides selgus, et ohustatud kahlajaliikidele, eriti niidurüdile, on sobivaim pesitsuspaik suurepindalaline ja laialt karjatatav rannaniit. Sobival niidul leidub ajutisi madalaveelisi lompe ning seal pole puid, mida pesi rüüstavad linnud, näiteks varesed, võivad vaatluspostidena kasutada. Sellistel niitudel on arvukamalt ka kahepaikseid ja mitmekesisem soontaimestik.

Soometsa hinnangul sobivad niidukahlajatele pesitsemiseks vähem kui pooled Eesti rannaniidud. "Suured laiad madala murukattega ning paljude veesilmadega mõõdukalt niidetud või karjatatud niidualad on sobivad sigimispaigad kahlajatele, eelkõige niidurüdile," täpsustab ta. Siiski on tõenäoline, et eriti rannaniitudel ja spetsiaalselt kahepaiksetele rajatud tiikide ümbruses on vaja edasist võsastumist vältida pideva karjatamise või niitmisega.

Soomets uuris doktoritöö käigus ka seda, kuidas mõjutab kuivendatud siirdesoometsade loodusliku olukorra taastamine sealset vee-elustikku. Metsa loodusliku seisundi taastamiseks tehti osalist raiet ning suleti kuivenduskraave. Pärast raiet olid kraavid päikesele rohkem avatud. Samuti kahekordistus neis varjulisuse vähenedes raba- ja rohukonna sigimisaktiivsus ning kulleste arvukus kasvas kolm kuni neli korda.

Kraavide sulgemise järel tekkisid osaliselt üleujutatud alad ja lombid, mis muutusid järgnevatel aastatel pruunide konnade eelistatud sigimispaikadeks. "Tulemused näitavad, et kuivendatud ja metsastatud märgalal saab kombineeritud taastamismeetoditega, antud juhul võsaraiega kraavikallastelt ja kraavide sulgemisega, toetada looduslikele märgaladele tüüpiliste kahepaiksete populatsioone, kuna tekivad uued sobivaid sigimispaigad," nendib Soomets.

Kuigi Soometsa uuringud annavad mitmeid suuniseid, millised peaksid meie märgalad mitmekesise ja jätkusuutliku elustiku jaoks olema, on hetkel sealsete liikide käekäik pigem murettekitav. Soometsa sõnul kahaneb meil nii rannaniidu kahlajate kui ka kahepaiksete arvukus peamiselt elupaikade kadumise pärast.

"Eelkõige näen ma murekohana väikeveekogude kadumist ning rannaniitude kinnikasvamist ja roostumist," tõdeb Soomets. "Aidata võiks senisest suuremas mahus ressursside suunamine olemasolevate, kuid kehvas seisus väikeveekogude puhastamisse ja uute loomisesse, et tagada väikestele asurkondadele vajalik veekogude lähestikku paiknemine." See tagaks värske doktori sõnul kahepaiksetele suurema sigimisveekogude valikuvõimaluse. Samuti soovitab nii väikeveekogude ümbruse kui ka rannaniitude avatuna hoidmiseks märgaladel karjatamist laiendada, sest see tagab nii kahepaiksete kui lindude suurema sigimisedu ja liigirikkuse.

Elin Soomets kaitses Tartu Ülikoolis loomaökoloogia erialal doktoritööd "Focal species in wetland restoration" ("Suunisliigid märgalakoosluste taastamisel") 11. septembril.